Pesaleidja

Mai on meile kinkinud imelised suveilmad ja kuigi ka meie armsad vabatahtlikud tahaksid ehk vahel veidike rohkem oma vaba aega veeta rannaliival peesitades, panustame me endiselt 110% kiisude abistamisse, sest ka nemad unistavad kassitoas või hoiukodudes päris oma pesast, kus terrassil või aknalaual päikese käes nurru lüüa. Kassisõbrad, nagu näha, sellest teadmisest puhkust ei võta ning maikuus jõudis Pesaleidjate abiga päris oma kodudesse 30 kassi! Meil on nii hea meel, et kõik need vahvad kiisud saavad nüüd kõik oma ülejäänud kaunite ilmadega maikuud veeta päris oma inimestega. Elagu suvi ja kiisud! Mai esimene kojumineja oli Kassisaba kevadpäeval end näitamas käinud Regina, kelle võluvad rohelised silmad ja must kasukas uued omanikud pahviks lõi. Reginaga oli selline vahva lugu, et kevadpäeval sattus ta juhuslikult Pesaleidja boksiga vaat et oma uute omanike tagahoovi ning sellest märgist ei suudetud küll mööda vaadata, sest just hiljuti olidki nad mõelnud, et oma kass näib end ku...

Kevadlaadad! Kellele siis ei meeldiks kevadlaadad? :) Ka sellel kevadel käisid Pesaleidja vabatahtlikud mõnusalt kevadet nautimas. Kõigepealt käisime Kassisaba kevadlaadal, kus Triller nautis pai ja ninnunännutamist ning imeilus Regina leidis päris oma pere. Tema pere oli just õhtu enne mõelnud, et võtaks oma kiisule nimega Vaarikas sõbra, näiteks musta noore kiisuneiu. Ja täpselt seda Regina ongi - must, noor  ja nunnu neiu. Regina sai omale imetoreda pere. Aitäh! :) Järgmisena käisime Kalamaja kevadpäeval. Seekord nautis pai Fleur. Kuna ta on väga paimaias, siis võttis rõõmuga mitme kassi jagu paisid vastu. :) Hästi tore oli, et mitmete meie endiste hoolealuste pereinimesed leidsid meid üles ja rääkisid, kui vahvalt nende kiisudel läheb. Seda on alati rõõm kuulda. :) Kolmanda käisime Kristiine kevadlaadal. Seekord tulid end näitama Dmanisi ja Fleur. Armas Fleur oli varem ka juba ühele neiule silma jäänud ja tuli seekord teda Kristiine laadale vaatama. Kuna Fleur imearmsalt ...

„Mis sa nende kassidega jändad, lihtsam oleks ju rahaline annetus teha?“ „Kui ta haige on, kas keegi teine ei saaks teda ravida?“ „Miks sa ravid? Lase ta magama panna, nii on endal lihtsam, kasse on ju küllalt!“ Neid ja veel paljusid analoogseid küsimusi olen kuulnud oma Pesaleidja karjääri jooksul, mis pole üldse mitte pikk, vaid 10 kuud. Selle aja jooksul olen valanud valusaid kaotuse pisaraid, rõõmustanud iga edusammu üle, avastanud kasside mängulist maailma ja sõitnud oma hoiukassidega justkui ameerika mägedel. Valgustan siis pisut oma hoiukodu telgitaguseid.😊 Minu esimene koju läinud kassipreili oli Elizabeth – uhke nimega graatsiline võitleja. Minu juurde jõudes oli ta vaid 3 nädalat noor.   Ta püüti kinni Viljandi lähistelt koos oma kolme õega. Oma vanuse kohta olid nad juba esimesel päeval väga hakkajad – sõid isuga ja mängisid mõnuga. Liivakasti süsteemile said üpriski kiiresti pihta. Kõik see vahva muutus äkitsi õudusunenäoks, mida ei oleks osanud oodata. Sel...