Haiku kiri Sulle

Sa jätsid mu. Ja mul oli valus.

Sa jätsid minu ja Maya põõsa alla, tegid veel viimase pai ning siis lahkusid. Kiiresti. Ega me oma mõnenädalastel jalgadel ei oleks jaksanud Sulle järgi tulla, isegi kui Sa aeglaselt meid hüljanud oleks...

Maja elanikud kutsusid meile järgi varjupaigatädi. Kui Sa meid ära viskasid, kas Sa tõesti arvasid, et need võõrad sellest suurest majast tahavad meid endale? Või mõtlesid Sa selle peale, mida kujutab endast varjupaiga elu vaid kuu aega vanadele kassibeebidele? Me ju tahtsime emme piima, emme kaissu, emme lõhna ja lähedust. Üks väike kassilaps ei vaja paljut, aga ta vajab oma emmet.

Teki sees on küll hea, aga see ei asenda kunagi emasoojust.

Sina. Sa pole väärt seda, et Sinu nime suure tähega kirjutada. Kas sa leiad, et oled väärt omama lemmiklooma, väikest hinge oma kodus, kes sind üle kõige usaldab? Kuidas suudad sa visata minema tema pojad ja lasta neil jääda nutma. Meie emmel oli veel imetamine pooleli ja meil polnud väga palju lootust.

Me saime palju kolida. Kõigepealt viisid sina meid emme juurest minema, siis me nutsime suure maja juures põõsa all, olime hetke varjupaigas ja sõitsimegi Tallinnasse Pesaleidja kassitoa poole.

Kassitoas oli küll tore, aga kõik teised kiisud lastetoas olid juba nii suured. Kolmekuused ja neljakuused, nad möllutasid ja mängisid omavahel. Meie Mayaga proovisime ka mängida, aga saime haiget, jäime ette ja kui nüüd aus olla, kartsime neid pisut.

Meil oli nii hea meel, kui tulid vabatahtlikud ja meid kaissu võtsid. Nende lähedal on soe ja nad on nii mõnusad. Me mõlemad nurrusime neile nagu jaksasime. Eriti Maya - tema teadis kohe, et need vabatahtlikud on üks vahva liik inimesi.

Vabatahtlikud lubasid mul seljas ka turnida :D

Ja siis tuli Moonika. Maya, tema oli ju minust suurem ja tragim, tema teadis kohe, et nüüd läheb jälle sõiduks. Moonika pani meid puuri ja sõitis päris oma koju. Ta kutsus oma kodu meie hoiukoduks ja rääkis meile, et varsti-varsti saame terveteks, suurteks ja tublideks. Ja siis.. Ja siis ühel päeval annab ta meid edasi headele inimestele, kellest saavad meie oma perekonnad! Perekond? Ma ei teadnud täpselt misasi see perekond on, aga Maya teadis rääkida, et see pidi see olema, kuhu meie sündisime oma emme juures. See koht, kus sina ka elasid. Mina ei suutnud Mayat eriti uskuda, et kas see ongi perekond, kui kõige pisemad liikmed jäetakse suure võõra maja aeda põõsa alla?
Selles hoiukodus ehitas Moonika meile niiii ilusa pesa. See oli näitusepuuri sees, roosa pehme unenurgaga, väikese liivakastiga. Me olime Mayaga küll pisid, aga teame küll, mille jaoks liivakast on!

Moonikaga koos vaatasime tihti ka telekat. Oi, kui ilusad värvid seal olid. 

Moonika oli nii mures meie lisandumise pärast, sest tema juures elab juba mitu aastat üks suuuuuur ja oranž isakass. Oi, milline vahva sell, lausa 7 kilo kaalub! Moonika kartis, et meie ei meeldi isakassile ja et ta hakkab meie peale kurjustama, et meie ka tema koju elama tulime. Aga isakassil oli meist täitsa ükskõik. Ta vaatas meid, muigas natuke ja lubas isegi oma kausist suurte kasside toitu süüa! Minule ja Mayale isakass meeldis. Oi, me tuterdasime tal sabas ja üritasime kummuti otsa järgi ronida.

Tuterdamise vahepeal käisime Moonika jalgade peal puhkamas.

Hoiukodus oli tore, meile nii väga meeldis seal. Aga iga mööduva tunniga nägin, kuidas Maya natukene nõrgemaks jääb. Esimesed päevad me ei tahtnud hoiukodule üldse välja näidata, et me ei jaksa eriti mängida või et isakass jookseb eest liiga kiiresti... Kuid mõni päev hiljem Maya ei jaksanud enam tubli ja tugev olla.

Mul oli temast nii kahju. Maya on minust, oma väikesest vennast Haikust, natuke suurem. Ta oli alati tragim olnud, kuid nüüd – ma nägin, et ta oli kurb ja nõrk. Kui me veel oma emmega elasime, siis vahepeal ma sain oma suure õe peale natukene kurjaks – alati esimesena söömas ja kindlasti emme lemmik ka! Aga nüüd.. Ma oleksin kõik oma konservi Mayale andnud, et ta end vaid natukenegi paremini tunneks.

Aga ega me ei tahtnud ju Moonikale näidata, et paha on olla. Moonika hääl on nii mahe, ta võttis meid kogu aeg sülle ja kaissu ja lasi enda kaelal ning taskus tuttu jääda. Me ei saanud lasta nii heal inimesel muretseda. Me olime kindlad, et saame varsti-varsti mõlemad terveks ja küll siis alles sasime Moonika juustes ja tuhlame tema sahtlites.

Maya oskas juba kratsipuudki kasutada.

Maya jäi järgest nõrgemaks, ma vaatasin teda hääbumas ja me otsustasime koos, et on aeg Moonikalegi näidata, et Mayal on paha. Moonika oli mures. Ta helistas Helenile ja nad viisid Maya koos ühe arstionu juurde. Arstionu kirjutas Mayale ravimeid, kuid oli hilja.

Maya enam ei jaksanud. Ma vaatasin oma õde, ta oli mulle kõige tähtsam hing siin ilmas. Ma mõtlesin meie emmele, kelle lapsed rebiti temalt liialt vara. Meie emmele, kes tõenäoliselt toob ilmale veel palju pesakondi. Meie pisikesi õdesid ja vendi, keda keegi ei taha, kes visatakse järgmiste põõsaste alla. Kuhu jõuavad nemad? Kas nad adopteeritakse võõraste majaelanike poolt, jõuavad nad Pesaleidjani, Turvakoduni või... või hääbuvad. Nagu Maya.

Ma nutsin ja Moonika nuttis. Üritasin Moonikat lohutada, kuulsin kuidas ta väriseval häälel helistas. Istusime kaisus. Isakass tuli ka, aga temagi ei osanud midagi teha.

Juba varsti jõudsid kohale Helen ja Elerin. Nad istusid koos Moonikaga. Nad rääkisid kalmistust ja sellest, et nad peavad sinna koos Mayaga minema. Nad veel ei suutnud, Maya oli ju alles soe.

Ma ronisin Heleni sülle, et tal natuke parem oleks. Vaatasin, kuidas Moonika ja Elerin on nii kurvad. Läksin ka nende juurde, pugesin sülle ühele ja andsin väikese musu teisele...

Kui Maya enam soe polnud, siis nad läksid ja jätsid meid isakassiga kahekesi.

3 tüdrukut tulid tagasi ning tegid mulle jälle palju-palju paisid, Mayat enam nendega polnud. Ma olin nii üksinda.

Ööseks jäime Moonika ja isakassiga kolmekesi. Moonika nuttis ja mina nutsin. Me mõlemad igatsesime mu suurt õde ja üritasime üksteist lohutada. Ma ei taha, et Moonika nutaks. Ta ju aitab mind, paide ja kaisuga, aga mul oli nii valus...

Mõne tunni pärast.. Ma küll üritasin.. Ma proovisin Moonika pärast tugev olla. Ma tahtsin olla rõõmus kaisukass, aga mu jalad... Nad ei kuulanud enam sõna. Ma proovisin end püsti ajada, ma tõesti proovisin. Ma ei tahtnud, et Moonika nutaks, et ta kardaks. Mul on valus, aga ma jaksan ju küll. Alles eile ju läks Maya ära ja inimesed olid nii kurvad. Ma ei taha, et Moonika minu pärast ka kurb oleks. Aga mu käpad – nad ei aidanud mu kehal enam tõusta.

Moonika pani mind puuri ning varsti olime kliinikus. Õues oli veel pime ja teedel vaikne.

Ja mul oli valus.

Jõudsime Moonikaga kliinikusse toreda arstitädi juurde. Arstitädi rääkis midagi ja Moonika hakkas nutma. Ma ei jaksanud enam kuulata, mul oli nii halb olla, aga ma ei tahtnud ju, et Moonika nutaks. Mitte minu pärast. Moonika ju andis mulle pesa. Moonika võttis mind oma koju isakassi juurde. Ka arstitädil, temagi silmad olid märjad ja ta tegi mulle pai.

Siis võttis Moonika mind kaissu.

Ja ma olin... Pilve peal, Maya juures! Mu käpad töötavad ja mul pole enam paha! Siin on Oskar, üks vahva triibik, kes kunagi ammu kassitoas meie toas elas ja meid pilvele ootama tuli. Siin on Hera, kes meid nüüd igavesti kaissu võtab. Ja me piilume kõik koos alla pilve pealt. Piilume Pesaleidjat, Moonikat, Elerini ja Helenit. Kui Moonika ja Elerin kalmistul meie kehadele viimast puhkepaika kaevasid, siis me tahtsime neile hõigata, et ärgu olgu kurvad. Meil on nüüd hea, enam ei ole valus. Nad paistavad nii kurvad. Nemad ja teised meie vabatahtlikud.

Nüüd oleme me pilve peal, kus on kõige pehmemad tekid ja kõige maitsvam konserv. 

Ärge olge kurvad, kallid vabatahtlikud! Te olete nii head, tegite meile nii palju paisid. Aitäh teile, et te meid aitasite ja meid oma eludesse lubasite. Meil on nüüd hea, istusime siin pilve piiril, müttame Miiu ja Oskari ning teiste pisikestega ning valvame teid ülaltpoolt. Meil ei ole enam valus ega paha. Siin ongi meie perekond.

Haiku

4. oktoobril 2013