Olen eluaeg loomainimene olnud, ei kassi, ei koera, vaid loomainimene. Olen tassinud kiisusid, koeri ja metsloomigi-linde koju, turgutanud ja üles nad kasvatanud. Viimased küll loodusesse hiljem tagastanud, kuid teistele kodu pakkunud või päriskodud mujalt leidnud.
 |
| Suure südamega inimeste süles on ruumi ka mitme kassipoja jaoks |
Mõni aeg tagasi aga otsustasin, et just Pesaleidja on õige koht, kellega üheskoos maailma paremaks paigaks muuta ning andsin sealjuures endale vaid kaks lubadust: esiteks, hakkan hoiukoduks vaid ühele kiisule korraga ja teiseks, et ühtki hoolealust ma endale ei jäta.
Siis kuulsin aga pimedast emast Katjušast ja tema kolmest pojast üheskoos kasulapsega, kes Valga varjupaigast päästa tuli ja pikemalt mõtlemata ununes mu esimene iseendale antud lubadus. Võtsin nad kõik enda juurde. Viis kiisut kodus ringi ukerdamas tundus nii äge, mis sest, et elus tuli ümberkorraldusi teha. Neid emotsioone ei vahetaks ma mitte millegi vastu, mida kiisude edusammud on pakkunud.
 |
| Kassiema Katjuša ja tema pojukesed |
Nii juhtus, et jäid nö ripakile veel üks teine kiisuperekond, sel korral Viljandis – mustavalgekirju kiisuema, ühes sama tooni kassilapsega ja veel kolme kasulapsega. Nüüdseks oli mul kodus kümme kassi! Aga tead, see pole hullumeelne – hullumeelne on, et kõik need kiisud olid hüljatuna tänavatel ulkumas. Seda enam vajasid nad kõik vähemal või rohkemal määral ravi ja turgutamist. Üks poegadest - Milku oli minu juurde jõudes nii rääbakas, et isegi pesemine, kammimine ei aidanud. Pikka aega ei saanud teda seetõttu pildile püüda, sest kes see ikka inetut kassilast tahab? Aga aeg läks ja justkui inetu pardipoeg muutus temagi igapäevaga aina kaunimaks.
 |
| Viljandist pärit kassiema oma pojakesega |
Viimasest perekonnast üks liige oli Pöialpoiss – nii pisike kiisulaps ja samas nii aktiivne. Ikka esimene, ikka teistest ees, hoolimata oma saatusest – oli see kiisu ekselnud kusagil Viljandi tänavatel päris üksipäini. Ühel päeval tema energia ja jõud hakkasid aga silmmärgatavalt raugema. Pistsin ta endale kiiresti põue ja tormasin Loomade Kiirabisse. Olin valmis ootama kaua vaja aga kiisupoissi sinna jätma ma nõus polnud. Murdepunkt oli toimunud. Mind ei lohutanud teadmine, et looduslikul valikul on oma ülesanne siin maailmas täita. Ei, ma pidin tegema kõik endast oleneva ja olenematu ka, et see kiisu päästa. Hoolimata, et veterinaar talle palju lootust ei andnud, siis minu lootus ei raugenud. Suurema osa päevast oli kiisu mul põues soojas, sest ehk oli ka kiisuema nüüdseks mõistnud, et Pöialpoiss on hukule määratud ja hoidis temast seetõttu eemale. Antibiootikumid, vitamiinid, sundtoitmine, soojas hoidmine ja möödus mõni päev, kui kiisupoiss ronis ise mulle sülle! See oli märgiks. Ma teadsin, et ta on pääsenud! Samal ajal mõistsin, et olen ka teist iseendale antud lubadust murdnud ega suuda temast enam loobuda. Mõni hing siin maailmas valib Su välja ja tal on selleks põhjus. Mis iganes see ka pole, olen kohutavalt õnnelik, et see erilise välimuse, raugematu energiaga kiisu mind välja valis. Jääb ta nimeks Pöialpoiss või midagi muud, aga ta jääb nüüdsest minuga, alatiseks.
 |
| Loo peasüüdlane isiklikult - pisikene Pöialpoiss |
Kõik teised mu kiisud on aga endiselt oma kodusid otsimas, seega kui oled kiisu peale mõelnud, siis võta minuga ühendust ja ehk leiad just minu hoolealuste seast enda soovile vastava karvapalli. Iga kiisu jaoks on ju kusagil keegi, eks!
 |
| Osa kassipoegadest, kes Kertu juures veel päris kodu ootamas on |
Päikest!
Kertu Jukkum
Kertu Jukkum
Kommentaarid
Postita kommentaar