Kuidas steriliseerimine võib muuta kassi elu paremaks?

Sabrina lugu. Ühe teismelise ema teekonnast - tänavalt hoiukoju ning loodetavasti juba varsti oma koju.

Emme Sabrina tudustiil

Sabrina saabus minu juurde hoiukoju 26.03.2014. Tal oli kaasas neli suuresilmset poega, kes polnud päris kindlad, et kas nad peaksid inimese eest pagema või hoopis uudistades lähemale tulema.

Sabrina ja Ööbik esimest päeva hoiukodus

Sabrina ise oli noor ema. Tõenäoliselt olid need kassipojad tema elu esimese jooksuaja õnnetu tulemus. "Edumeelsematel" kassineiudel võib esimene jooksuaeg tulla teismeeas, 6-7 kuuselt!

Vaadates seda, kui sõbralik ta inimese läheduses oli, ei tekkinud mu väikses vabatahtliku peas kahtlustki, et ta on kunagi olnud kodukass. Kellegi oma. Aga see "keegi" polnud lihtsalt oma lemmiku eest piisavalt hoolitsenud. "Miks Sa nii julmalt üldistad?" küsite te. Minu vastus on lihtne - Sabrinal ei olnud varjupaika jõudes kiipi, seega ei olnud meil võimalik teda ka kellegile tagastada. Ka viitasid tema neli imearmast poega sellele, et teda polnud õigel ajal ära steriliseeritud või siis jooksuaja tõttu trikitav teismeline väga valel hetkel toast välja lubatud/visatud. Ta oli alakaalus, sakris karvaga ning muidu õnnetu vaatepilt.

Sabrina emme-mode

Igastahes siin nad siis viiekesi nurrusid. Kui näitusepuurist, kus perekond algselt majutus kõva nurru kostus, mitte kassipoja hädakisa, siis see tähendas, et on söögiaeg. Ja kui käisid õrnad "piud", siis järelikult oli mänguaeg. Sabrina oli ka väga tänulik iga hetke eest, mis tal puhata lubati. Nimelt kippusid pisikesed nii mõnigikord talle (sõna otseses mõttes) pähe istuma. See 1-2-3 nägi pildis välja umbes selline:

Elu emme seljas

Kolimine perenaise sülle, emmele puhkust

Emps puhkab

Sabrina kaitses oma väikeseid varmalt hoiukodu püsielanike Bagheera ja Margarita eest. Igaks juhuks. Kuigi kaks musta volaskit pigem suhtusid uutesse korterikaaslastesse mõõduka uudishimuga. Usun, et küllap oli tal tänaval poegi kasvatades nii mõnigi kord tulnud nende eest seista. Kui pojad sõid, siis Sabrina valvas, kui pojad mängisid, siis oli ta valmis appi sööstma. Selle aja jooksul ei mõelnud Sabrina endale, vaid koos istusime ja kirjutasime tema poegadele tutvustavaid tekste ja muretsesime nende kahe väiksema pärast, kellel tervis kehvem.

Kõik Sabrina pojad on tänaseks oma toredad kodud leidnud ja nüüd lõpuks saab kassiplika ise ka laps olla. Ta võib mängida unustamatult sulepulga või mänguhiirtega. Laotada kõik toas leiduvad mänguhiired pererahva jalge ette ja oodata uhkelt pai. Varitseda siplevaid varbaid ning maadelda "juukseharjaga". Ta saab lõpuks teha kõike seda, mille inimesed oma rumaluses temalt ära võtsid. Järgmise pooleteise minutise video jooksul saate teiegi sellest osa:

Ja nüüd jõudis kätte aeg, mil inimesed hoolisid Sabrinast nii palju, et viisid ta steriliseerimisoperatsioonile. Enam ei pea ta muretsema pikkade ja väsitavate jooksuaegade pärast ega sellepärast, et kas õues kõnnib mõni ilus kõuts või mitte. Ta ei tunne enam vajadust hõõruda ennast kõige vastu, mis ette jääb, vajadust märgistada oma territooriumi uriiniga ega üürga nutta ööd ja päevad läbi. Tal on nüüd mõnus. Ta naudib.

     

Sabrina poeb oma pererahvale külje alla. Hoiab neid. Lööb nurru ja lepib sellega, et tema ajutises perekonnas on mitu toredat karvakera veel. Ta mängib ka nendega ja peale operatsiooni on ta nende kassidega suurem sõber kui kunagi varem. Ta on leebe ja mänguline. Ja valmis inimese käest isegi banaani sööma, nurudes seda pilgul "Inimene, vaid üks amps sellest banaanist võib päästa mu elu!"

Siinkohal ka meie üleskutse kõigile - steriliseerige/kastreerige oma kassid esimesel võimalusel. Nende elukvaliteet tõuseb, nad on sõbralikumad ja rõõmsamad. Mis põhiline; sellega ei kaasne 2-7 liikmelisi kassipojapesakondi, kellega kasside inimestest pereliikmed enamasti tegeleda ei viitsi. Teate küll neid kevadisi (tunnetel mängivaid) Facebooki postitusi teemal: "Kui te nüüd ja kohe minu steriliseerimata kassi ilmale toodud pesakonda ei adopteeri, siis oleme sunnitud nad magama panema." 

Kummardus nendele tublidele inimestele, kes on leidnud ennast ootamatult "vanavanema" rollist ning  kes on samas, vastutust võttes, kõigile pesakonna kassipoegadele head kodud leidnud! Me teame, et see pole alati kõige kergem ülesanne.

Sabrina otsib endiselt oma kodu. Seniks elab ta hoiukodus ning kaunistab sealset diivanit. Kirjuta tema vabatahtlikule siiri.haidma@varjupaik.ee, kui soovid sellest vahvast must-valgest taskukassist rohkem teada saada.