Puhka
rahus, mu kallis!
Ma
kohtusin Sinuga esimest korda maikuu alguses paar aastat tagasi.
Helistati ja öeldi, et "ripakil" on üks emme oma kahe
äsjasündinud titega ... Varjupaigas. Kohas, mis on tittede jaoks
üks sobimatu paik. Loomulikult hoolivad sealsed inimesed ka
tittedest, aga kui on palju kasse koos, siis on ka palju võimalikke
nakkusi. No kuidas ma oleksin saanud "ei" öelda?
Sain
su käest "näopeksu" ja susinat, pisukest ründamist ja
veidi plaasterdamist vajavaid kohti ... Aga üks asi, mida Sa mulle
kunagi ei keelanud ja pahaks ei pannud, see oli tegelemine Su
tittedega. Ma võisin nende silmi puhastada, ma võisin neid uurida,
ma võisin neid niisama nunnutada ... Ju Sa teadsid ikka, et ega ma
pole päris jube kahejalgne! Ja need tunnid jutustamist – Sina ühel
ja mina teisel pool puurivõret! Mulle tundus, et Sa hakkasid neid
isegi oma vaiksel ja varjatud moel nautima ...
Siis
tuli aeg, mil lapsed suureks said. Pisitüdruku uus pere käis teda
järjest ja järjest vaatamas kuniks plika koduvalmiks sirgus.
Poisike leidis oma pere teisest Eestimaa otsast. Ja siis anti teada,
et Loomade Kiirabi Kliinikusse toodi kass, kel pole pärast käpa amputeerimist
kuhugi minna. Ja ma tegin valiku – Sina olid tugev ja tubli ning ma
usaldasin Su Kassituppa. Õige otsus oli, sest sealsed inimesed
meeldisid Sulle hoopis rohkem. Mu süda valutas iga päev. No ma olen
selline. Mõtlesin Sulle ja plaanisin Su tagasi tuua, aga Sa näisid
olevat seal õnnelikum koos teiste kasside ja rohkemate paidega... Ja
alati oli kuskil keegi haige ja hädaline, keda rohkem tuli aidata.
Nii läks pea 2 aastat.
Ning äkki anti mulle teada, et Sa said koju! Esimene, teine ... üheksas jne Pesaleidja vabatahtlik kirjutasi mulle, et Sa oled nüüd kodus!! Leidsid need pärisoma
inimesed, kes Sinust hoolivad ja teevad Su jaoks kõik! Ma olin nii
rõõmus, et pisarad olid silmis! Ma olen alati teadnud, et Sa oled
üks väga ilus kass!!! Ja lõpuks siis sai keegi veel sellest aru!!
Ja ... siis kirjutati mulle, et: "Raul, Kerry on surnud." Vaid paar nädalat hiljem sellest uudisest, et Sa kodu leidsid... Minu maailm läks katki. Kohe nii katki, et ma ei oska kuidagi olla! Me ju armastasime Sind, me ju hoolisime! Kas me oleksime saanud midagi teisiti teha? Kas ma poleks tohtinud lasta Sul Kassituppa kolida – võibolla oleksid Sa kohanud teisi inimesi ja teist kodu? Kas ma oleksin saanud midagi muuta ... ?
Ma
ei tea, mida sellest kõigest arvata. Ma ei ole Su inimestega kunagi
kohtunud. Nad ütlevad, et Sa lihtsalt kadusid – hiilisid kodunt
välja. No Sa olid üks paras tegelinski küll! Ja nad ütlevad, et
sealkandis on rahulik ning et paljud teisedki karvikud jalutavad
ringi... Aga siis ütleb see inimene, kes Su elutu keha ristmikult
ära tõi, et sealkandis on palju selliseid juhtumeid. Ma ei tea. Ja
ma ei tahagi teada, mis ja kuidas. Mul on lihtsalt nii kohutavalt
kahju.
Ma
soovin, et nüüd kui Sa me juurest läinud oled, annaksid Sa meile
andeks. Annaksid andeks need võimalikud valed valikud, mida me
Sinuga seoses tegime. Mida mina tegin. Annaksid andeks nendele, kes
Su kunagi tänavale jätsid. Annaksid andeks nendele, kellede tõttu
Sind enam meiega ei ole – sellele autojuhile ...
Sa
jääd alatiseks minuga, kallis Kerry! Ma isegi ei pea lubama, ma
tean, et ma mõtlen Sulle iga päev. Nii nagu ma mõtlen Miiule,
Ottomarile, Katriinile... Iga päev – lootuses, et nüüd on teil
kergem ja parem olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar