Otse põhisisu juurde

Hoiukodunduse võlud ja valud - Noodipesakond ehk Kelli lugu

Olen Pesaleidja MTÜ vabatahtlik ja ravijuht olnud tegelikult kaks ja pool aastat, kuid selle aja jooksul vaid kolm korda hoiukodu pakkunud. Oleme ausad - enamus vabatahtlikud
ikka pakuvad hoiukodu või vähemalt SOS-olukordades, kuid kuna Pesaleidja kassitoas mööduvad nagunii enamus mu päevad, ei taha ma nii öelda "tööd" koju kaasa võtta. 
Siiski on minu juures peatunud must-valge kassipoeg Theia, kes stressist tõbiseks jäi kassitoas ja, et ma ei peaks iga hommik talle ravimeid manustama kassitoas, oli lihtsam ta koju tuua. 
Teisena peatus mu juures must vanake Vladik, kes tuli vaid vaktsiini kinnistumiseks kaheks nädalaks, kuid olid kolm kuud ja kolis seejärel mu maakoju. 
Ja kolmandaks peatus mu juures lausa pesakond - asi, mida ma arvasin, et ei juhtu mitte iial.


Noodipesakond
Kuid kuna Vladik maal suri ja tekkis sinnakanti emane, tohutult ümmargune kass kevade alguses, oli tegelikult ilmselge, et kui see kiisu pojad meie territooriumile toob, on vaja nendega miskit ette võtta.
Niisiis sai maale mindud varustusega - püügipuur, paksud kindad, palderjan, transpordipuurid, majutuseks suured metallpuurid, konservid. Laka peal algas metsikute kassipoegade püük - aega võttis täpselt kaks ööd. Just nimelt ööd - päeval ei liigu metsikud loomad naljalt ringi ja öösel jooksid nad riburada pidi järjest sisse. Üks rohkem sülitavam, paukuvam, kurjem kui teine, kuid juba teisel hoiukodus olemise päeval oli tegu nurrmootoritega. 


Juba siis, kui maalolijatelt kuulsin, et on pesakond ja teadsin, et on vaja neid reklaamima hakata, oli tarvis mõelda nimedele. Et neid oleks võimalik eristada kuidagigi. Ja kuna ma sugusid sel hetkel ei teadnud, oli vaja sooneutraalseid nimesid - nii tekkis Noodipesakond. 
Viie kassipoja nimedeks said Do, Re, Mi, Fa, Sol. 


Noodipesakond

Eks teiste hoiukodude lood olid mind parasjagu hirmutanud, sest pole ju üllatus, kui tänavalt tulnud kassipesakond on tõbised, täis parasiite ja muud taolist. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et kõigi viie kassipoja karv oli imeilus puhas, ei ühtki kirpu. Kõrvad olid puhtad - isegi lesta pole! Ja suurim hirm - seenhaigus - ka see oli täielikult välistatud. Mu süda oli ühtäkki rahul ja teadsin, et paar nädalat sotsialiseerimist ja võin nad koju saata.
Veel suuremaks osutus mu üllatus, kui kahe nädala pärast oli mu tuba tühi neist. 


Hoiukoduks olemise puhul on tegelikult ainult üks raske ja valus osa - kojuminekud. Ja tegelikkuses on seegi positiivne asi, kui lasta lahti oma isekatest emotsioonidest. Ja kõik ülejäänud on samuti ainult ja ainult positiivne. 
Kui Noodipesakond maalt linna jõudis, olid nad puurinurgas kössitavad ja susisevad turris pallid, kellele ussirohtu andma hakates isegi minu käsi värises, sest kujutasin ette, et tegu on metsikutega. Ja siis võtsin nad ükshaaval sülle, pea kohe vajus silm kinni ning kosta oli juba hilisõhtulgi kerget nurru. Neis oli lihtsalt hirm, kõige ehtsam ja lihtsam hirm. 



Vaid neli päeva peale minu juurde jõudmist leidis üks kassipoegadest oma kodu. See oli imearmas väike ja vaikne Sol. Sol, kelle olemasolust me päris ausalt esimene päev ei teadnudki. Arvasime kogu aeg, et ongi neli kassipoega, sest viiendat polnud näha. Kuid siis, kui püügipuur üles läks, oli ka tema platsis. Ja kui nende iseloomudest hakkasin juba aru saama, oli selge, miks teda keegi ei näinud - ta oli teistest tagasihoidlikum ja kui kõik mängisid sulepulga, kõliseva palli ja kõige muuga, vajus Sol nurka kössi ja lasi enda peal talluda. Ta ei olnud mänguhimuline ja samuti ei olnud ta kuigi seltskondlik oma õdede-vendadega. 
Kiisupreili Sol leidis aga kodu vahvas kahe lapsega peres, kus koheselt kohanes ja nüüdseks on kõik omaks võtnud. Kodus sai tema nimeks Rita. 

Sol

Sol


Üsna pea sai Mi huvilise mu enda tuttava näol ja saigi kokkulepitud kiisu vaatamine. Minutiga oli selge, et vaatamisest saab kiisu adopteerimine ja eriti kõnetas noormeest kassilapse nimi, kuna terve see kaheksa aastat, mis mina teda tean, on temagi muusikaga tegelenud. Seega Mi jäi koduski Mi'ks.
Mi oli pesakonna aktiivseim, natukene kohevama karvaga süsimust poisslaps. Õppis esimesena inimest usaldama ja seega oli mäng temaga alati kõige lihtsam algama.

Mi


Mi


Ja eks ole tavaline, et alati keegi poeb ülipalju ja sügavale hinge. Nii juhtuski meil kassilaps Fa'ga. Olid tõsised plaanid ja kavatsused, et ehk on võimalik see karvapall kuidagi endale jätta. Siis aga tundus see pisut isekas - kodus on loomi küll ja minu igapäev ongi Pesaleidja ja sealsed loomad, seega see ei tundunud kuidagi aus. 
Siiski aga jäi mõte, et postitan teda ja kui ehk tuleb ankeet või mitu, millega ma eriti rahul pole või jäävad närima, siis ehk ikkagi teeme otsuse ja jätame omale.
Postitan Fa'd - ja sain ühe ja ideaalse ankeedi. Oleks olnud isekas teda mitte sinna loovutada. Kohtumisel olid noorpaari silmad täis rõõmu ja heldimist, tegime lepingud ja nii sai otsus tehtud.
Fa sai kodus uueks nimeks Finn.

Fa

Fa

Alles olid jäänud kaks kassilast - Do ja Re. Do oli broneeritud, et minna Soome, kuid selleni oli pisut aega. Teadsin, et kui leian Re'le soovija, on Do õnnetum, sest peab üksi olema ja mina tunnen tohutuid süümepiinu, kui temaga päris kogu aeg koos olla ei saa. Siiski tekkis olenemata sellest Re'le kiirelt huviline ja vaid nädal minu juures olnuna rändas temagi koju. See oli armastus esimesest silmapilgust ja kuigi pisut oli hirm, kuidas kodus eesootav kass lepib uue tulijaga, oli see siiski asjata. Re, kes sai uueks nimeks Oskar, oli ise nii mõnusa iseloomuga, et eesolijal Bossil polnud selle peale miskit kosta. 

Re

Re

Ja päris oma koju kolis viimasena ka Do kohe, kui aeg oli õige ja Soomeminek oli käegakatsutav. Do oli pesakonna paimaiam. Poole mängu pealt armastas ta end selili visata, et teda kõhu alt sügataks ja kui võtsid sulepulga, lõi nurr kohe valjult kõlama. Tegu oli võrratu kiisupreiliga, kes läks seltsi ees ootavale kassile ning tõepoolest klapp oli neil koheselt olemas.

Do

Do


Kahe nädalaga olid kõik viis metsikut lakakassipoega leidnud ülisotsiaalsete, sõbralike ja mänguhimulistena päris oma kodud. Hoiatasin mis ma hoiatasin, et nad võivad olla paar päeva pelglikud - seda ükski kassipoeg kuulda ei võtnud ja juba paari tunni pärast mängiti, nurruti, küsiti pai.
Lihtsamat varianti hoiukoduks olemisel vist olla ei saagi, just see pesakonna osa. Ja kui palju rõõmu, head tuju, õnnetunnet terves südames see kõik tekitada saab. See, et nad hommikul sind tervitavad valju nurruga ja annaksid kõik, et leiaksid aja nendega sulepulgaga mängida. Kuidas omavahel võisteldakse, kes esimesena paikäe juurde jõuab ja tähelepanu endale röövida suudab.
Tõsi, eks oli kurb, kui ühtäkki oli tuba tühi ja isegi sulepulk jäi nukralt nurka, keegi ei võidelnud selle nimel. Tühi koht oli selgelt tuntav. Samas aga oli süda täis palju armastust ja head tunnet - viis kassipoega olid leidnud omale armastavad kodud, emakass sai steriliseeritud ja kolis tagasi maale, et kolooniat tekkida ei saaks. Lõpp hea, kõik hea. 



Kui kogu see lugu sind kuidagigi kõnetas ja tunned, et sooviksid Pesaleidja MTÜ hoolealuseid toetada, aidata ning hoiukodu neile sellega pakkuda, siis ole hea, võta meiega ühendust info@pesaleidja.ee meiliaadressil ja leiame kõigile sobiva lahenduse. Hoiukodu ei vaja ainult kassipojad ja pesakonnad, samuti ka täiskasvanud kiisud, kes tunneb stressi kassitoas või mõnes teises hoiukodus, kus mitu kassi. Kõik alati ei klapi.
Anna endast märku meile, kui olemas oled ja tunned, et ajutiselt võiks sinugi juures keegi peatuda!







Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v

4 märki, mis näitavad, et Su armas kass sooviks omale neljajalgset sõpra!

Laa-Laa Sõbrapäev ei ole enam kaugel ja seega tõstatame taas ühe olulise küsimuse - äkki Sinu neljajalgne sõber sooviks omale omasugust sõpra?   Paljud pered, kus on mitu kassi, ütlevad, et mitu kassi on ikka parem kui üks. Nad mängivad koos, kaisutavad koos, teevad pättusi koos. Arusaadavalt on muutus hirmutav ning päris iga kass ei lepi sellega, et peab oma tudukohti ja tähelepanu jagama. Toome täna Sulle 4 märki, mis näitavad, et Su armas kass sooviks omale neljajalgset sõpra! 1. Su kassile meeldib mängida ! Kas Su kass on mänguline ja tundub, et tal on lõputult energiat? Kui lisate teise kassi, kellega koos mürgeldada ja mängida. Kaks aktiivset kiisut saavad üksteisele seltsi pakkuda, kui Sa ise pead kodust eemal olema või millegi muuga tegelema. PS! Tihtipeale arvatakse, et kassidele meeldib üksi olla. Ent tegelikult on kassid seltskondlikud loomad ning vähene suhtlus võib neis tekitada stressi ja depressiooni. Loore 2. Su kass on väga armastav. Kui Su kass on väga arm

Miks mu kass mind limpsib?

Kassid teevad mitmeid asju, mis panevad meid imestama ja tekitavad küsimusi. Kas oled kunagi mõelnud, miks su kass sind limpsib? Inimestena ei jookse me ringi ega limpsi neid, kes meile meeldivad. Oleme nüüd aga teada saanud, miks sinu kass sind limpsib. Apelsin Sa oled minu! Nagu me kõik teame, „vannitavad“ kassid end sageli selleks, et püsida puhtad. Kassid on puhtuseetalonid ja võtavad enda puhastamist tõsiselt. Tänu kasside karedale keelele ja süljele eemaldavad nad edukalt oma karvkattest soovimatu mustuse. Põnev fakt: keskmine kass veedab 15-20% oma päevast end pestes. "Kasside keel on kaetud väikeste näsadega, mis toimivad nii kammina, kui ta ennast hooldab, kui ka rasplina kõikide väikeste toidujäätmete kätte saamiseks luult või toidukausist,“ ütleb Marci Koski, sertifitseeritud kasside käitumise ja koolitamise konsultant ning Kassikäitumise lahendused omanik Washingtoni osariigis. Lisaks ilmselgele pesemise funktsioonile limpsivad mitmed kassid end ka seetõttu, et see rah