Otse põhisisu juurde

Kuidas Kadist sai Pesaleidja hoiukodu

Kadi hoiukodu lugu

Minu hoiukoduks saamise lugu




Meie teed Pesaleidjaga ristusid eelmisel suvel. Ühed väga head tuttavad tahtsid oma pojale sünnipäeva kingituseks kassipoega, aga ei suutnud ise valikut teha. Nägin Pesaleidja lehel kuulutust, et otsitakse hoiukodu tiinele kassile, Mariamile, kes kohe-kohe poegib, arvutasin, et see klapib täpselt tuttavate poja sünnipäevaga ja nii oligi otsus tehtud. Minu sees oli veider äratundmine, kas tema või mitte midagi. Ma ei olnud ainuke, kes kuulutusele reageeris ja vahepeal tundus, et ma ei saagi Mariami endale, aga saatus viis meid siiski kokku.

Kohtumine

Ühel juuli päeval läksime Mariamile kassituppa järgi. Teadsin, et mind ei oota ees nurruv sülekass, vaid metsik inimesi pelgav iludus. Ettekujutuses tunduvad asjad ikka lihtsamad ja ilusamad kui reaalsuses. Mariam oli Pesaleidja kassitoas, puuris kössitades, paar kuud hoiukodu oodanud. Leppisime kokku, et hoian teda puuris, kuni pojad on sündinud, et ta neid kuhugi pimedasse nurka ära ei peidaks ja poegadest ka inimkartlikke sisisejaid ei kasvataks. Asetasin puuri oma magamistuppa, voodi ette. Veetsin võimalikult palju aega puuri ees, et ta inimesega harjuks. Meie esimesed suhtlemise katsetused olid traumeerivad meile mõlemale. Esimest korda konservi andes, olin ise liiga julge ja sain ähvardava käpalöögi, mis mind ära ehmatas. Edaspidi hakkasin toitu puuri vahelt pakkuma. Liivakasti puhastamine oli ka paras väljakutse, sest emand kasutas liivakasti nagu tuulispask.  Me mõlemad kartsime üksteist võrdselt. Minul puudus varasem kokkupuude metsikute kassidega ja nii me seal südamete värisedes proovisime üksteisega leppida. Ma teadsin, et poegade sünniga meie suhtlus tõenäoliselt paremaks ei lähe, sest emand kaitseb oma pojukesi elu hinnaga.


APPI, poegib!

Kirjelduste järgi pidi kass iga hetk poegima hakkama, olin tema saabumise hetkest kogu aeg valmis ja ootasin pisikesi siia maailma. Mariam jõudis minu juures elada nädal aega, kuni lõpuks oli aeg käes ja ootamine läbi. Ühel reede hommikul hakkas ta poegima. Jäin sellel päeval koju ja jälgisin eemalt, kuidas tal läheb. Ma olin ise nii elevuses, samas kartsin komplikatsioone. Mida ma teen, kui tal abi on vaja, ta ju ei usalda  veel inimest, mõtlesin. Tunni ajaliste vahedega sündisid kolm poega - must, kolmevärviline ja kõvera sabaga väetike ning must- valge kassipoeg. Teised vabatahtlikud teadsid, et tal peaks neli poega sündima, tänapäeval käiakse ju kassidega ka ultrahelis. See tegi mind väga murelikuks, kus siis neljas on, miks tema juba ei sünni. Samas Mariamil tundus kõik korras olevat, ta oli väsinud, aga juba hoolitses oma pisikeste eest. Järgmisel hommikul selgus, et ultraheli näitaski, et tal võib, aga ei pruugi neli poega olla. Lõpuks läks kõik hästi.









Puurist välja

Emaks saamine muutis Mariami loomulikult veel metsikumaks. Puuris liivakasti koristamisest sai tõeline väljakutse. Lähenesin puurile papi tükiga, mida kasutasin pesakonna varjamiseks kilbina, et emand mind rünnata ei saaks, see oli lõpuks meie mõlema  joaks väga traumeeriv… Nüüd oli õige aeg puuri uks lahti teha, loomake oli ju juba mitu kuud pisikeses puuris elanud. Jätsin alguses puuri ainult päeval lahti ja magamistoa ukse hoidsin kinni. Esimest korda piilusin ukse vahelt, mida ta teeb. Minu suureks imestuseks tuli Mariam kohe puurist välja ja hakkas tuba uudistama. Ööseks panin puuri jälle kinni. Kuskil kolme päeva pärast otsustasin puuri ukse lahti jättagi.
Loomi ei tasu alahinnata, ühel öösel kuulsin läbi une imelikku krabinat, vaatasin puuri poole ja nägin kuidas Mariam poeg hambus voodi alla peitu poeb. Ma olin spetsiaalselt oma voodi aluse n-ö kinni pannud, et ta sinna alla peitu ei saaks minna.
Voodi all elas pesakond kaks kuud. Terve see aeg toitsime Mariami käest konservi andes, pikali voodi kõrval, kätt voodi alla sirutades. Tänu minu parimale sõbrannale hakkasime pojukesi tasapisi voodi alt välja võtma, õnneks on mu voodi nii madal, et emand, meid rünnata ei saanud.



Saage tuttavaks

 Kõik kolm poega said kohe väga armsaks. Veidral kombel olid nende iseloomud ka kohe selged ja sellest tulid nende nimed. Väga rahulik, aeglane ja üleni must sai nimeks Zen. Kolmevärvilisest, kõvera sabaga,  esmapilgul kõige nõrgemast ja väetimast sai Ponyo, nüüdseks on selge, et tema väga armsa oleku taga on peidus üks lõputu mürgeldaja, kes tahab kogu aeg mängida ja joosta - ta on nagu tsunami. Must-valge Mono ehk printsess Mononoke oli kõige suurem ja tugevam, selline võitleja, veidi kangekaelne. Oh kui rõõmus ma olin kui neil hakkasid silmad lahti minema. Mono, kes oli kõige energilisem arenes kõige kiiremini. Ponyo silmad ei tahtnud kuidagi lahti minna ja selgus, et tal on silmapõletik. Tema ravimine võttis omajagu aega ja lõpuks vaatas ta, oma sellel hetkel siniste silmadega, mulle nii sügavalt silma, et midagi mu sees muutus.
Milline rõõm on näha pisikesi arenemas, iga päev toob midagi uut, kahjuks mitte alati positiivset. Varsti selgus, et Zen kõnnib veidi teistmoodi ja tema areng on ka üldiselt aeglasem.  Ta ei õppinud liivakastis käimist ära nii nagu tema õed. Tema keha ja pea nagu võbelesid liikudes. Rääkisime arstiga ja ta arvas, et see on mööduv nähtus...Ma ujutasin teda igal hommikul, et ta lihased paremini areneksid, aga kahjuks see palju ei aidanud. Ma olen tema pärast nii palju muretsenud. Nüüdseks olen üsna kindel, et Zenil on CH ehk Cerebellar Hypolasia - kaasa sündinud defekt, mida iseloomustab aju tasakaalukeskuse poolik areng. Ta ei suuda oma jalgade liikumist normaalselt koordineerida, tema tagumised käpad vajuvad liikudes laiali - ta oleks nagu liialt palju purjutanud inimene, kellel on liikumisega raskusi. Lisaks sellele selgus varsti, et Zen on süünist saati täiesti pime olnud. Zenist kirjutan eraldi loo edaspidi. Vaatamata kõigele on see kolmik minu elu nii palju rikastanud. Ma pole hetkekski hoiukoduks hakkamist kahetsenud.

Elu õppetunnid

Ma olen mitu korda pidanud tõdema, et ära iial ütle iial, kuid ikka ja jälle pean oma sõnu sööma.  Paljud minu tuttavad ütlesid kohe, et sa ju niikuinii ei raatsi nendest kassipoegadest hiljem loobuda… Mina ütlesin vastu, et kui ma mõne peaks endale päriseks jätma, siis on see Mariam, kassipojad leiavad endale kiiresti oma kodud. Mono läkski minu tuttavate juurde ja veidral kombel on kassi ja perepoja iseloomud väga sarnased. Elul olid minu jaoks aga  teised plaanid… tänaseks on minu päris kassid hoopis Zen ja Ponyo.  Ponyo otsustasin endale jätta juba, siis kui ta mulle esimest korda oma põletikust tervenevate silmadega otsa vaatas ja Zen’i puudustega olin juba ära harjunud ja mõtlesin, et talle on ilmselt nii raske teist kodu leida, pealegi on Zen tõeline inimese kass, magab truult terve öö kaisus ja nurrub paitamise peale.

Metsikust taltsaks

Mariam on täna hoopis teistsugune kass. Sõbrad, kes teda alguses nägid imestavad pidevalt kui palju ta muutunud on.  Ta ei ole veel päris sülekass, aga paitamisega on ta juba ära harjunud ja küll ta süles olemise ka lõpuks omaks võtab. Ta ei pelga enam inimest, vaid teab, et temalt saab süüa ja paisid. Ta on uudishimulik ja väga hea kass ning ta on endiselt oma päris kodu ootel.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v