Tihtipeale inimesed ei julge võtta arglikku või lausa metsikut kiisut, aga ka nemad ju tahavad olla armastatud. Neil võib küll võtta kaua aega, et inimest usaldama hakata, nad ei pruugi kunagi saada julgeks kaisukiisuks, aga kui arglik kiisu vaikselt usaldama hakkab, siis tema armastus ja tänulikkus on piiritu. ♥♥♥
Ma olen üdini koerainimene terve elu olnud ja kassidega pigem läbi ei saanud. Aga kui kolisin oma majja, teadsin et nüüd on idüllist puudu vaid üks kass. Pesaleidjat sirvides oli silmapilkselt selge, et Brita on oma sügavate silmade ja uhke mustriga see minu, esimene kass. Mõeldud, tehtud - peale parajat tagaajamist kassitoas, saime neiu puuri ja sõitsime ülirõõmsalt kodu poole.
Möödus päev, möödus kaks, möödus mitu kuud, kuid Brita elas vaid varjus. Googeldasin, et kuidas metsikute kassidega käituda ja kuidas nendega sõbraks saada, pidasin aru Pesaleidja ülitoetava vabatahtlikuga, aga ei miskit. Nimetasin oma hetki temaga lepitusseanssideks, proovisin hästi madalalt liikuda, see tähendas, et ma roomasin mööda põrandaid. 😄 Meelitasin hõrgutiste ja mänguasjadega, aga ei...
Nüüd pean murdepunkti kurvast algusest rääkima - Brita pääses rõdule ja sai plehku. Oi seda ängi ja muret. Ma ei taha kunagi sama enam kogeda, aga omamoodi põnev oli see, et kui kogenud püüdjad ütlesid, et enne pole mõtet puuri üles panna kui kassi pole nähtud, siis meie puhul see ei pidanud üldse paika. Nimelt oli ta 3 pikka nädalat kadunud ja 2 viimast nädalat jälgisin puuri juures rajakaameraga toimuvat. Leidsin sealt taksikoeri, külakasse ja piltidel oli isegi linnukesi näha, aga Britat mitte. Pidasin jälle vabatahtlikuga nõu ja otsustasime puuri tagasi viia, sest no ega lõpmatuseni ei saa ka oodata, kuid just sellele otsusele järgnenud ööl, jäi pildile keegi võib-olla sarnane kass. Ja nagu Murphy ikka, ega ta seegikord tulemata jäänud - piltide kvaliteet oli ülihalb ning kass kinni ei jäänud. Miks võib-olla sarnane? Sest ma ei olnud senimaani oma kassi korralikult näinud. Jätsime puuri üles ja nüüd järgmine öö tõi Brita tagasi. Tõin ta värisevatel kätel tuppa ja ega ma teadnud uskuda, kas see ikka on tema, tantsisin rõõmust ümber puuri ja kui ta mulle tervituseks urises, siis teadsin kohe - just tema ongi minu Brita! 😊
Tervis sai arsti juures üle vaadatud ja see taastus kenasti peale pikka eemalolekut. Kahjuks aga ei muutunud tema suhtumine minusse ja ta hakkas väljendama oma ängi sellega, et toimetas oma hädad mulle voodisse. 😖
Nüüd oli mul kolm võimalust:
1. Anda Brita tagasi.
2. Võtta uus kass talle seltsi.
3. Pesta lõpmatuseni voodit.
Esimene loomulikult kadus valikute seast nii kiirelt kui see sinna tekkis ja kolmas nagu ei ole ka väga meelitav viis tulevikku ette kujutada ja nii seadsin sammud taas Pesaleidja kassitoa poole. Otsisime Britale vastandit ja mängisime ca 6 erineva kassiga, aga no keda pole, seda pole. Kuni läksime teise tuppa ja seal oli üks unimüts end kerra tõmmanud. Blue oli tema nimi, sest tal on imekenad taevavärvi silmad. Esimese küsimise peale ei liigutanud härra kõrvugi. Teist korda kutsusin teravamalt, Blue, kas sa tuleb minuga? Seepeale võttis härra vaevaks, ringutas aegamisi ja tuli otsejoones mu juurde. 😄 Ja ma olin äraostetud. 😄 Ta küll esines püüdlikult edasi, nurrus ja mängis palliga ja esines kuis oskas- sõnaotseses mõttes müüs ennast mulle. 😊
Ja nii me kräunumise saatel siis koju jõudsime, süda puperdas sees, et ei tea, kas lähevad kaklema ka. Magada ei saanud ma mitu nädalat korralikult, olin iga krõpsu peale üleval. Päev-päevalt toimusid nüüd vaid imed me kodus. Brita ajas mu öösiti üles sellega, et käis mööda tuba ja nurrus nagu traktor. Nad müdistasid mürada, algul vaid öösiti aga varsti ka päeval. Mõelda vaid - ma lõpuks nägin teise
kassi kõrval oma esimest kassi üha sagedamini liikumas. Blue sai koheselt omale teise nime - hr. Hurmur, sest ta lihtsalt on seda
iga oma karvaga. Ta naudib inimese kätt ja kammimist ning tähelepanu. Kui perenaine peaks mõistmatu olema, siis hüpnotiseeriv pilk avab uksed ja täidab kausid.
Tänaseks on olukord sealmaal, et hr. Hurmur on meie majas peremees. Tema jalas on püksid. 😄 Kolm kuldset retriiverit käivad nööri mööda, perenaine ei saa jätta tervitusmusisid ja paisid vahele, toit olgu alati kausis ning kui unustada end pikemalt dušhi alla, siis alarmeeritakse valjuhäälselt uppumisohust. 😄 Alles nüüd on mul idüll, aasta tagasi ma lihtsalt veel ei teadnud, et mul oli kodust puudu 2 kassi, mitte 1. Meie peres pole lootus kuhugi kadunud, ma tegelikult mõistan Britat hästi, ka mina ei usalda inimest. Mis parata, kui oled tänavale sündinud ja kasside keskel kasvanud, siis võibki juhtuda, et ta lihtsalt ei mõista inimese sõprust kassiga või näeb seda täiesti teistmoodi kui meie. Kuna ta näeb igapäevaselt siiski ka positiivset käitumist ja olemist, siis ehk kunagi saabub päev, kus Brita on nõus mind lõpuni usaldama ja laskma endale pai teha nii, et ta saab seda ise nautida.
Aitäh Brita ja Hr Hurmuri perele neile kodu pakkumise eest! Ja oleme üdini tänulikud, et te Britale aega annate ja võtate teda oma armsa pereliikmena, sellisena nagu ta on. Omast kogemusest oskame öelda, et kui arglik kiisu lõpuks usaldama hakkab, siis see on imeline ja väga meeldejääv päev. Ootame seda koos teiega! ♥♥♥
 |
| Brita |
Möödus päev, möödus kaks, möödus mitu kuud, kuid Brita elas vaid varjus. Googeldasin, et kuidas metsikute kassidega käituda ja kuidas nendega sõbraks saada, pidasin aru Pesaleidja ülitoetava vabatahtlikuga, aga ei miskit. Nimetasin oma hetki temaga lepitusseanssideks, proovisin hästi madalalt liikuda, see tähendas, et ma roomasin mööda põrandaid. 😄 Meelitasin hõrgutiste ja mänguasjadega, aga ei...
Nüüd pean murdepunkti kurvast algusest rääkima - Brita pääses rõdule ja sai plehku. Oi seda ängi ja muret. Ma ei taha kunagi sama enam kogeda, aga omamoodi põnev oli see, et kui kogenud püüdjad ütlesid, et enne pole mõtet puuri üles panna kui kassi pole nähtud, siis meie puhul see ei pidanud üldse paika. Nimelt oli ta 3 pikka nädalat kadunud ja 2 viimast nädalat jälgisin puuri juures rajakaameraga toimuvat. Leidsin sealt taksikoeri, külakasse ja piltidel oli isegi linnukesi näha, aga Britat mitte. Pidasin jälle vabatahtlikuga nõu ja otsustasime puuri tagasi viia, sest no ega lõpmatuseni ei saa ka oodata, kuid just sellele otsusele järgnenud ööl, jäi pildile keegi võib-olla sarnane kass. Ja nagu Murphy ikka, ega ta seegikord tulemata jäänud - piltide kvaliteet oli ülihalb ning kass kinni ei jäänud. Miks võib-olla sarnane? Sest ma ei olnud senimaani oma kassi korralikult näinud. Jätsime puuri üles ja nüüd järgmine öö tõi Brita tagasi. Tõin ta värisevatel kätel tuppa ja ega ma teadnud uskuda, kas see ikka on tema, tantsisin rõõmust ümber puuri ja kui ta mulle tervituseks urises, siis teadsin kohe - just tema ongi minu Brita! 😊
Tervis sai arsti juures üle vaadatud ja see taastus kenasti peale pikka eemalolekut. Kahjuks aga ei muutunud tema suhtumine minusse ja ta hakkas väljendama oma ängi sellega, et toimetas oma hädad mulle voodisse. 😖
Nüüd oli mul kolm võimalust:
1. Anda Brita tagasi.
2. Võtta uus kass talle seltsi.
3. Pesta lõpmatuseni voodit.
 |
| Blue ehk Hr Hurmur |
Esimene loomulikult kadus valikute seast nii kiirelt kui see sinna tekkis ja kolmas nagu ei ole ka väga meelitav viis tulevikku ette kujutada ja nii seadsin sammud taas Pesaleidja kassitoa poole. Otsisime Britale vastandit ja mängisime ca 6 erineva kassiga, aga no keda pole, seda pole. Kuni läksime teise tuppa ja seal oli üks unimüts end kerra tõmmanud. Blue oli tema nimi, sest tal on imekenad taevavärvi silmad. Esimese küsimise peale ei liigutanud härra kõrvugi. Teist korda kutsusin teravamalt, Blue, kas sa tuleb minuga? Seepeale võttis härra vaevaks, ringutas aegamisi ja tuli otsejoones mu juurde. 😄 Ja ma olin äraostetud. 😄 Ta küll esines püüdlikult edasi, nurrus ja mängis palliga ja esines kuis oskas- sõnaotseses mõttes müüs ennast mulle. 😊
Ja nii me kräunumise saatel siis koju jõudsime, süda puperdas sees, et ei tea, kas lähevad kaklema ka. Magada ei saanud ma mitu nädalat korralikult, olin iga krõpsu peale üleval. Päev-päevalt toimusid nüüd vaid imed me kodus. Brita ajas mu öösiti üles sellega, et käis mööda tuba ja nurrus nagu traktor. Nad müdistasid mürada, algul vaid öösiti aga varsti ka päeval. Mõelda vaid - ma lõpuks nägin teise
kassi kõrval oma esimest kassi üha sagedamini liikumas. Blue sai koheselt omale teise nime - hr. Hurmur, sest ta lihtsalt on seda
iga oma karvaga. Ta naudib inimese kätt ja kammimist ning tähelepanu. Kui perenaine peaks mõistmatu olema, siis hüpnotiseeriv pilk avab uksed ja täidab kausid.
 |
| Hr Hurmur ja Brita ♥ |
 |
| Brita, Hr Hurmur ja kutsud 😊 |
Aitäh Brita ja Hr Hurmuri perele neile kodu pakkumise eest! Ja oleme üdini tänulikud, et te Britale aega annate ja võtate teda oma armsa pereliikmena, sellisena nagu ta on. Omast kogemusest oskame öelda, et kui arglik kiisu lõpuks usaldama hakkab, siis see on imeline ja väga meeldejääv päev. Ootame seda koos teiega! ♥♥♥
Kommentaarid
Postita kommentaar