PESALEIDJA LÄBI VABATAHTLIKU SILMADE
Heleni lugu
Olen olnud Pesaleidja vabatahtlik ja hoiukodu kassitoa avamisest alates, st 10 aastat ja 7 kuud ning leian, et äärmiselt aus oleks teiega jagada enda pikaajalist kogemust.
Nii nagu juba mainisin, siis olen olnud Pesaleidja vabatahtlik ja hoiukodu juba kassitoa avamisest alates. Selle aja jooksul olen saatnud koju tuhandeid kasse, kümneid koeri, rotte, küülikuid jne. Olen veetnud lugematul arvul tunde (sh unetundide arvelt) kassitoas koristamisel, loomade eest hoolitsemise, kodupakkujatega suhtlemisel, koju saatmisel. Sealjuures veetnud koos teiste vabatahtlike või kassitoa töötajatega tunde, et otsida mõnda plehku pannud looma või püüda erinevaid kolooniaid.
Olen sõitnud palju kordi erinevatesse Eesti varjupaikadesse, et vähendada teiste varjupaikade koormust. Seetõttu olen saanud transportida loomi, kes on saanud Pesaleidja kassitoas peale mitmeid aastaid ootamist või üleüldse eutanaasia nimekirjas olemist, lõpuks võimaluse leida oma päriskodu.
Veetsin enamuse oma 20ndatest Pesaleidja kassitoas. Ei olnud üldse ebatavaline, kui suviti mõne järjekordse kuumalaine ajal, kui teised olid rannas või kusagil rõõmsalt aega veetmas, olin mina mõnda järjekordset kassipoega turgutamas või kassituba koristamas. Olen veetnud ülikooli õpingute ja samal ajal täiskohaga töötamise kõrval aega, et kassitoas võtta vastu, sotsialiseerinud või ravinud kasse, kes mõne järjekordse hoolimatu või pahatahtliku inimese tõttu on vajanud abi.
Samuti olen sõitnud maha sadu kilomeetreid ja veetnud lugematul arvul tunde loomakliinikutes surmasuus olevate Pesaleidja hooleall olnud loomade käppade hoidmisel, palunud loomal endale kui ka arstidel mitte veel alla anda ja võidelda seni, kuni tõesti enam midagi enam teha ei ole. Olen olnud kohal, hoidnud pisikesi käppasid, paitanud ja valanud pisaraid, kui on olnud aeg jätta hüvasti.
Seda kõike olen nende 10 aasta ja 7 kuu jooksul teinud ning ilmselt oleks ma loobunud juba peale esimest kuud, kui minu kõrval ei oleks pidevalt toeks olnud Pesaleidja juhatuse liikmeid- Katrinit ja Oliveri, kes on mulle esimesest päevast alates olnud valmis aitama nii nõu kui jõuga.
Antud MTÜ on olnud alati oma tegevustes äärmiselt läbipaistev. Vabatahtlikud on kaasatud ja igal Pesaleidjaga seotud isikul on võimalik avaldada oma arvamust, et kuida saaks organisatsiooni muuta veelgi efektiivsemaks, paremaks või öelda ka seda kui midagi päriselt ei toimi. Usun, et see on ka põhjus, miks antud MTÜ on suutnud nende aastate jooksul nii palju loomi aidata ja paljud vabatahtlikud on kauem kui aasta-kaks MTÜs veetnud.
Selle 10 aasta ja 7 kuu jooksul ei ole jäänud mitte ükski Pesaleidja loom arstiabi või ravita ning abi on saanud vajadusel ka mitmed eraisikute loomad. Seda, kui palju panustab Pesaleidja oma loomade ravisse ja abistamisesse näitavad ka meeletud raviarved (2022. aastal üle 200 000€), mille tasumiseks on olnud tarvis abi paluda sotsiaalmeedias.
Pesaleidjas tegeletakse järjepidevalt sellega, et oleks võimekust veelgi kvaliteetsemalt ja kiiremalt loomi aidata. Tänu sellele saavad loomad igapäevaselt kvaliteetset toitu, et hoida nende immuunsüsteemi. Selleks, et Pesaleidjal oleks võimalik veelgi kiiremini enda hooleall olevaid loomi aidata, siis on alates sellest aastat MTÜ’l oma loomakliinik, koos kvalifitseeritud meeskonnaga.
Muidugi on selle peaaegu 11 aasta jooksul vahetunud palju inimesi, mis ei ole nii suure MTÜ puhul midagi ebatavalist. On neid, kellel elutempo ei ole lubanud enam jätkata, samas on olnud ka neid kelle vaated enam ei kattu. Usun, et see on tegelikult normaalne vähemalt seni, kuni selles ei kannata ükski loom.
Helen
Kommentaarid
Postita kommentaar