Üks kõige ilusamaid hetki varjupaigas on päev, mil kass läheb oma kauaoodatud koju.
Kass kiindub oma kodusse. Ta õpib tundma oma inimese häält ja samme, teab täpselt, kus seisab tema toidukauss ning millisesse voodinurka või diivanile õhtul kerra tõmmata. Ta teab, kes hommikul kööki tuleb, millal tavaliselt süüa antakse ja kuhu pugeda siis, kui tahab rahu. Arglikum kass, kes võis kunagi varjupaigas inimese lähenedes põgeneda, võib hakata oma inimese kõrval magama, talle mööda kodu järele kõndima või paisid küsima.
Ühel päeval aga kukub see kõik kokku ning transpordipuur avaneb taas varjupaigas.
Mis juhtub kassiga, kui ta kodust tagasi varjupaika tuuakse?
Kodukassi koht ei ole varjupaigas. Kui kass pärast kodus elatud kuid või aastaid tagasi varjupaika jõuab, kaob tema senine maailm korraga. Tema ümber on järsku jälle kümnete võõraste kasside lõhnad ja hääled, uksed käivad, inimesed vahetuvad ning tuttava diivani, voodi ja aknalaua asemel tuleb leida koht, kuhu ennast kõige muu eest ära peita. Kass ei mõista, et inimese elus muutusid asjaolud või tema pidamine muutus ebamugavaks, liiga kulukaks või keeruliseks. Tema jaoks oli tal eile veel kodu ja inimene, kelle juurde ta kuulus, ning täna ei ole enam kumbagi.
Oleme varjupaigas oma silmaga näinud, kuidas kodu kaotamine võib kassi täiesti murda. Kodust tagastatud kass poeb tagasi varjupaika jõudes nädalateks peitu, tõmbub endasse, hoidub puudutusest ja vaatab igat lähenevat inimest surmahirmuga. Tema tuttav elu ja kogu senine turvatunne on kadunud ning asemele on tulnud meeletu stress, segadus ja murtud süda. Ekstreemsematel juhtudel võtab see kassilt söögiisu ning ta lõpetab söömise täielikult.
Ja me ei räägi sellest, et kass jätab ühe toidukorra vahele või sööb paar päeva natuke kehvemini. Ta võib istuda päevade kaupa täis toidukausi kõrval ja lihtsalt mitte süüa, kaal langeb kiiresti ning pikema söömata olemise tagajärjel võib tekkida maksalipidoos ehk rasvmaksa sündroom. Meil on olnud juhtumeid, kus kodust tagastatud kass on nii suures stressis, et näljutab ennast sisuliselt surnuks ning vaatamata kogu abile lõpeb see looma surmaga, justkui oleks koos kodu kaotamisega kadunud ka kogu eluisu.
Siis hakkavad vabatahtlikud lugema iga söödud suutäit, proovima erinevaid toite, kaaluma kassi ja otsima talle võimalikult rahulikku kohta, lootuses, et murtud südame ja meeletu stressiga loom hakkab jälle sööma. Kui sellest ei piisa, peab sekkuma kliinik ning vaja võib minna toetavat toitmist. Meie jaoks ei ole see teoreetiline jutt kasside stressist, vaid olukord, mida oleme varjupaigas oma silmaga korduvalt näinud.
Praegu elavad seda kõike läbi Miki ja Lola
Just Miki ja Lola pärast on see teema meil praegu jälle eriti teravalt südamel. Nad adopteeriti Pesaleidjast kiisupoegadena ning elasid oma kodus kuus aastat. Praktiliselt kogu elu, mida nad mäletavad, on nad olnud kodukassid. Nad ei ole viimased kuus aastat ärganud varjupaigamüra keskel ega jaganud oma eluruumi kümnete teiste kassidega, vaid neil oli oma kodu, oma harjumused ja oma inimene.
Nüüd on nad tagasi Pesaleidjas ning eriti raskelt on tagasitulek mõjunud Mikile. Veel paar nädalat tagasi kaalus ta 7,22 kilo, nüüdseks on kaal langenud juba 6,4 kiloni. Ta veedab suure osa ajast pesa all peidus ja sööb minimaalselt ning nii suur kaalulangus nii lühikese aja jooksul teeb meid väga-väga murelikuks.
Me võime anda neile kõige mõnusama sooja pesa, pakkuda kõige maitsvamaid konserve ja hoolitseda nende eest nii hästi, kui oskame, aga me ei saa anda neile tagasi seda kuut aastat ega maailma, mida nad enda omaks pidasid.
Varjupaik ei ole kodukassi koht ja kodust tagastamine mõjub kassile laastavalt.
Miks on meil loovutusankeedid ja vestlused?
Varjupaigad saavad pidevalt kriitikat selle eest, et looma adopteerimine olevat liiga keeruline. Loovutusankeet on liiga pikk, küsimused liiga isiklikud, vestlus tüütu, nõudmised karmid ning vahel nimetatakse kogu protsessi lausa idiootlikuks. Miks ei võiks lihtsalt tulla, valida endale meeldivat kassi ja temaga koju minna?
Just selliste lugude pärast.
Me ei taha anda kassi inimesele lihtsalt selleks, et üks koht varjupaigas vabaneks. Me tahame leida talle parima võimaliku kodu, kus temaga arvestatakse ka siis, kui ta ei osutu selliseks kassiks, nagu esialgu ette kujutati, ning kus teda ei kohelda ühel päeval nagu üleliigset rämpsu, mille võib lihtsalt tagasi tuua.
Pesaleidja vabatahtlikud näevad ränka vaeva, et kartlik kass üldse inimest usaldama hakkaks. Esimese pai taga võib olla kümneid tunde vaikselt tema läheduses istumist, lugematuid katseid, tagasilööke ja imepisikesi edusamme, kuni ühel päeval saab hirmunud tänavakassist kass, kes julgeb inimese kõrval olla, magada ja lõpuks temasse kiinduda. Selle usalduse loomine võib võtta kuid või isegi aastaid, kuid hoolimatu loomaomanik võib selle ühe sekundiga purustada.
Just sellepärast tahame enne adopteerimist teada, kuhu kass läheb, milline on pere elukorraldus, kas tema vajadustega ollakse valmis arvestama ning kas inimene on mõelnud sellele, mis saab viie, kümne või viieteistkümne aasta pärast.
Iga kord, kui saadame ühe oma hoolealuse transpordipuuriga uksest välja, loodame kogu südamest, et see on viimane kord, kui ta varjupaigast lahkub, sest meie jaoks ei ole hea kodu järgmine peatuspaik kassi elus, vaid koht, kus ta võiks lõpuks rahulikult vanaks saada.
Loom tähendab vastutust kogu tema eluks
Pesaleidja võtab oma hoole alt adopteeritud looma vajadusel alati tagasi ning kui inimene tõesti enam oma kassi eest hoolitseda ei saa, tahame loomulikult, et kass jõuaks pigem meie juurde kui tänavale või teadmata saatusega järgmisse kohta. Aga seda võimalust ei tohi võtta nagu poe tagastusõigust.
Teame väga hästi, et elus võib juhtuda kohutavaid asju, mida ei ole võimalik kümme või viisteist aastat ette näha. Täna räägime hoopis sellest, et enne looma koju toomist tuleb mõelda palju kaugemale.
Kass võib kraapida diivanit, ajada karva, oksendada vaibale või äratada sind öösel. Varjupaigast tulnud kass võib alguses karta, peidus olla või vajada kuid, enne kui ta üldse pai lubab, ning kass, kellest loodeti kiiret sülelooma, võib otsustada hoopis mitu kuud voodi all elada. Ta võib pissida valesse kohta ning selle põhjuse leidmiseks võib vaja minna põhjalikke terviseuuringuid. Ta võib haigeks jääda, vajada ravimeid, eritoitu, operatsiooni või ravi, mille maksumus ei ole 50 eurot, vaid ulatub sadadesse või tuhandetesse eurodesse. Noor ja terve kass saab vanaks ning ühel päeval võib ta vajada oma inimeselt palju rohkem aega, raha ja hoolt kui kunagi varem.
See kõik on osa loomapidamisest.
Loom ei ole ese ega rämps, mille saab ära anda hetkel, kui temaga koos elamine muutub ebamugavaks. Ta kiindub, harjub, tunneb turvatunnet, igatseb ja õpib inimest usaldama ning pärast aastaid ühe pere liikmena elamist ei muutu ta varjupaiga uksest sisse astudes lihtsalt uuesti varjupaigakassiks. Ta on kodu kaotanud kodukass, kelle maailm on hetkega pea peale pööratud ning kelle südame ja turvatunde peame meie nüüd jälle tükkhaaval kokku korjama.
Kui saadame Pesaleidjast ühe kassi koju, loodame iga kord kogu südamest, et see inimene ei ole tema järgmine ajutine peatuspaik, vaid inimene, kelle kõrval ta saab vanaks jääda. Et enam ei tule päeva, mil ta tõstetakse jälle transpordipuuri ja tuuakse tagasi sinna, kust kunagi nii suure lootusega lahkuti.
Me ei taha lihtsalt leida kassile kodu. Me tahame leida talle kodu, mida ta ei pea enam kunagi kaotama.
Kui sulle läheb Pesaleidja tegevus korda, saad meid toetada järgnevalt:
💚 Ühekordset annetust on võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 EUR
900 9025 - kõne hind 25 EUR
900 0915 - kõne hind 15 EUR
900 0905 - kõne hind 5 EUR
NB! Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!
💚 Samuti saab annetust teha Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank
Selgitusse kirjuta palun “KIISUDELE"!
PS! Annetustest saadud raha kasutatakse 100%-liselt kodutute loomade abistamiseks.
Ka väike panus on suur panus! 💚
Kommentaarid
Postita kommentaar