Sõbrakuu veebruar on nüüdseks läbi, aga sellest hoolimata tahaks pühendada ühe postituse meie suurimatele sõpradele - vabatahtlikele. Just nimelt vabatahtlike tööl seisab üleval kogu kassitoa tegevus. Ükski meil tegutsevatest inimestest ei saa oma tegevuse eest tasu, mille eest saaks leiva lauale osta. See-eest saadakse tasuks midagi, mis on täiesti hindamatu väärtusega - see soe tunne südames.
Hea vabatahtliku sülle mahub ka mitu kassi ära - süles kodu ootavad Henna ja Mirabella
Vabatahtlikud hoolitsevad kassitoas selle eest, et toad ja liivakastid oleksid puhtad, kiisudel igapäevaselt värske vesi ja toit ees ning et tõbised kiisud saaksid kätte oma vajalikud ravimid või vitamiinid. Ka kõikide kasside pildid ja kirjeldused meie Facebooki leheküljel ning kodulehel valmivad vabatahtlike käe all. Samuti teevad vabatahtlike käed ära kõik remonditööd kassitoas. No olgu, lihtsam oleks öelda, et ei ole midagi, mida meie vabatahtlikud kurruvate karvapallide heaks ei oleks valmis tegema :)
Kui kassid ei taha enam põrandal istuda, siis on vabatahtlikud nõus ka kõhuli heitma nende jaoks.
See must särasilm vabatahtlikul seljas turnimas, on kass kellele ei saa saba peale astuda ehk kodu ootav Bagheera
See must särasilm vabatahtlikul seljas turnimas, on kass kellele ei saa saba peale astuda ehk kodu ootav Bagheera
... või siis lihtsalt kummardama, et kass saaks seljas mõnuleda -
seljal turnib Polly, kes hetkel hoiukodus oma päriskodu ootab.
seljal turnib Polly, kes hetkel hoiukodus oma päriskodu ootab.
Meie vabatahtlike teed kassituppa on olnud erinevad, aga neid kõiki ühendab armastus loomade vastu ning hea süda. Nii on mitmed meie vabatahtlikud väiksest peale käinud tänavakassidele süüa viimas või loomade varjupaikades üle Eesti käinud koeri jalutamas ning kiisusid paitamas. Paljudel on praegu vähemalt üks karvakera kodus nurrumas, mõnel on varasemalt olnud kassid ja nii mõnigi meist unistab sellest, et ühel hetkel ka enda koju mõni karvapall viia. Iganädalane kassitoas tegutsemine aitab tundma õppida erinevate kasside iseloomujooni ning võib öelda, et mõne kuuga on paljud meid kasside kohta õppinud rohkem kui oma eluea jooksul. Pesaleidja kassituppa on toonud vabatahtlikke ka põhjus, et võideldakse iga kassi eest, kes meie juurde juba kord jõudnud. Nii proovitakse terveks ravida kõik tõbised ning igapäevaselt sotsialiseeritakse ka meie veidike "metsikumaid" kiisusid, kes inimest veel veidi pelgavad.
Vahel istuvad kassid vabatahtlikele sõna otseses mõttes pähe -
siinkohal on pähe istunud just täna oma päris koju minev Salome
siinkohal on pähe istunud just täna oma päris koju minev Salome
Vabatahtlike suurimaks rõõmuallikaks on iga päriskoju läinud kiisu. Iga vabatahtlik saab oma hoole alla paar karvapalli kassitoast. Vabatahtliku ülesandeks on siis just oma kiisudest pilte teha ja iseloomustavaid tekste välja mõelda. Aeg-ajalt on vabatahtliku ülesandeks ja suurimaks väljakutseks ka arglikumat kiisut sotsialiseerida nii inimeste kui teiste kassidega. Kõige selle käigus lähevad enda hoolealused vabatahtlikul väga hinge. Ja kui ühel päeval on hoolealune päriskoju läinud ja enam ei jooksegi saba püsti kassitoa uksele vastu, siis on tühi tunne kerge tekkima. See kõik aga ununeb niipea, kui uus pere saadab meie endise hoolealuse kohta rõõmustavaid kodu-uudiseid. Ei ole midagi südantsoojendavamat kui kodused pildid ja jutud sellest, kuidas kassil kodus läheb.
Vabatahtliku ja praeguseks oma päriskoju läinud Krišna hellushetked
Kassituba on vabatahtlikele ka omamoodi teraapiaks. Kassitoas ununevad nii igapäevamured kui ka suuremad kaotused elus. Tegeledes kassidega on kõik mured justkui käega pühitud. Nii võibki mitmeid vabatahtlike ka neil päevadel, kui graafikujärgselt keegi teine kassitoa ära koristab, leida kassitoas karvapalle paitamas, pildistamas ja arglikumaid sotsialiseerimas.
Vabatahtlik koos praeguseks uues kodus oleva Tibiga
Kui sooviksid ka meie vabatahtlike perega ühineda, siis kirjuta laura.vilbaste@varjupaik.ee.
Kommentaarid
Postita kommentaar