Otse põhisisu juurde

Kuidas minust sai hoiukodu: Kreeta lugu

Tere, mina olen üks Pesaleidja Tallinna hoiukodudest ja tahaksin teile rääkida oma loo. 

Veebruaris läksin Pesaleidja kassituppa külla sooviga kiisudega tutvuda ja võibolla viia koju oma kassile sõber. Minu kass, Nipsu, on viieaastane ja kogu elu harjunud olema korteris ainuvalitseja. Kippus ta aga väga palju pahandust tegema ja tähelepanu nõudma, seega mõtlesin, et ehk oleks tal teise kassiga huvitavam (ja minul vähem stressi). See otsus ei tulnud üldsegi kergelt, vaid kaalusin asja ühelt ja teiselt poolt umbes aasta aega enne kui kassituppa sai mindud. 

Kassitoas oli palju vahvaid kasse, aga ühegagi ei tekkinud koheselt seda „minu kassi“ tunnet. Tegin kiisudele pai ja ajasin vabatahtlikutega juttu. Niisama oli ka kuidagi kahju ära minna. Jutt läks hoiukodunduse peale ja sain teada, et tegelikult võiksin mina ka hoiukodu pakkuda. Arvasin alati, et mina selleks ei sobi, kuna: 1. Mul on kodus kass, kes võibolla teiste kassidega ei lepi. 2. Ma ei ole piisavalt palju kodus, et hädiseid poputada või kassipoegadele liivakastis käimist õpetada. 

Tegelikult on olemas mitut tüüpi hoiukodu vajavaid kasse: 
  • Haiged, kes paraneksid kodutingimustes kiiremini 
  • Terved, kuid eritoitu vajavad kassid 
  • Kassipojad 
  • Arglikud kassid, kes vajavad sotsialiseerimist 
Mina sobisin kõige paremini viimase tüübi hoiukoduks ja vabatahtlikud soovitasid mulle Itit – kassi, kes kartis väga inimesi, kuid teiste kassidega oli väga sõbralik. Mõeldud-tehtud. Toppisime Iti puuri ja koduteele. Koju läksin ühistranspordiga ja Iti andis trollis väga häälekalt mõista, et tema selle otsusega nõus ei olnud. Kui välisuksest sisse saime, oli aga vait kui sukk. Nipsu tuli meile kohe harjunud kombel ukse peale vastu ja tardus puuri nähes oma kohale. Esimesel õhtul istus Iti puuri kõrval vaibal ja Nipsu käis teda piilumas. Alguses saatis piilumist ka urisemine, sest see uus lõhnas ju hoopis teistmoodi – varjupaiga järele, kust ka Nipsu kunagi ammu-ammu toodud oli. Esimeseks ööks puges Iti diivani alla peitu. Nipsu võtsin enda juurde magamistuppa ja panin ukse kinni, et Iti saaks rahulikult uue ümbrusega tutvust teha. Nipsu valvas kogu öö magamistoa ukse juures ja kuulas, mis elutoas toimub. Hommikul oli näha, et Iti oli öösel seiklemas käinud nii vannitoas kui köögiriiulitel. Järgnevad päevad veetis Iti enamasti diivani all. Õigemini tahtis veeta, aga see väga ei õnnestunud, kuna käisin teda regulaarselt põrandaharjaga sealt välja peletamas ja paitamas. Ülesanne oli ju kassi sotsialiseerida! Ka Nipsu leppis ajapikku uustulnukaga. Kõige rohkem aitas leppimisele kaasa Iti malbe ja leplik olek – ei üritanud ta ennast kordagi maksma panna, ega riidu kiskuda. Päev päevalt, nädal nädalalt nägi Iti, et midagi kohutavat temaga uues kodus ei juhtu ja muutus üha julgemaks. Tasapisi proovis Iti Nipsut ka mängima meelitada. Samm-sammult hakati ühes kott-toolis magama ja koos mürama. Paar kuud hiljem olid kassidest saanud parimad sõbrannad. Vahepeal tõmbab Iti isegi Nipsul hellushoos keelega üle kukla. Praeguseks on Iti minu juures hoiul olnud 9 kuud ja kogu selle aja jooksul ei ole Nipsu teinud peaaegu üldse pahandust. Iti on aga õppinud inimesi usaldama ja nurrub mõnuga minu kõrval diivanil nautides paitamist ja sügamist. Iti on täiesti valmis minema oma koju. 

Iti ja Nipsu sõbralikult kott-tooli jagamas.

Juunikuus saabus minu juurde hoiukass number kaks: Volli. Kuigi ma olin arvamusel, et kahetoalisesse korterisse on kaks kassi piisav, siis kuuldes Volli lugu otsustasin ta ikkagi võtta. Volli toodi kassipojana Viljandi varjupaigast koos õdede-vendadega. Kõik kassipojad olid arad, aga mitte nii arad kui Volli. Volli hirm inimeste ees oli nii suur, et kassitoas veetis ta enamuse ajast kõige kaugema pappkasti pimedas nurgas ja mitmed vabatahtlikud ei olnud Vollit kunagi näinudki. Volli oli kassipojaeast välja kasvanud ja sirgunud suureks kassiks ilma et oleks kunagi tundnud inimese paitavaid käsi või mõnulenud süles. Sellisel „nähtamatul“ kassil on kassitoast kojusaamise lootus pea olematu. 

Peamiselt sellise kurva ja radikaalusena me Vollit kassitoas ainult nägimegi.

Esimestel päevadel avastas Volli uut kodu ja peitis end kõikvõimalikesse kohtadesse. Küll leidsin ma ta riidekapi kõige tagumiselt riiulilt, vannitoast tualetipoti tagant, kummulikeeratud kassipesa alt, elutoa sektsioonkapi otsast ja mujaltki. See oli nagu meie kokkuleppimata mäng, kui töölt koju tulin, mängisime kõigepealt Volliga peitust. Söömas ja liivakastis käis ta öösiti kui mina juba magasin. Kui äkki ühel päeval ei leidnud ma Vollit enam kusagilt. Esmalt mõtlesin, et nüüd on ta leidnud ülima peidukoha ja lootsin, et kui kõht tühjaks läheb, tuleb ise välja. Ent ei tulnud. Otsisin kõik kapiriiulid ja nurgatagused läbi, kuid keda pole, seda pole. Siis meenus mulle, et öösel olin kuulnud köögist kõvemat kolinat kui tavaliselt, kuid panin selle kasside hariliku mürgeldamise arvele. Meenus, et öösel oli ka aken ülevalt praokil, kuna ilmad olid palavad ja ei Nipsu ega Iti polnud akna vahele ronimise vastu huvi tundnud. Selge. Ilmselt läks peenikese kerega Volli öösel aknast välja. Mõõtsin aknaprao ära ega tahtnud seda uskuda: 9cm kõige laiemast kohast. No ei ole võimalik! Jagasin muret ka teiste Pesaleidja vabatahtlikega ja sain kassitoast laenuks püügipuuri. Printisin välja pataka kuulutusi ja kleepisin ümberkaudsetesse bussipeatustesse. Saatsin Volli pildid ja kirjelduse Kassiabisse, Kassie Turvakodusse ning panin üles kuulutuse Hoiupaiga kodukale. Õhtul seadsin püügilõksu maja taha üles, konserv peibutuseks. Ise lootsin, et ma Volli asemel nabri koera kinni ei püüa. Käisin taskulambiga ümber maja otsimas ja hüüdmas. Kassi ei kusagil. Hommikuks oli konserv puutumata. Jätkasin õhtuti otsinguid maja ümbruses, kuid lootus Volli leidmiseks kahanes iga korraga. 

Paar päeva läks mööda kui järsku ühel hommikul kuulsin köögis kummalist krabinat. Tundus nagu oleks kass kusagil all või taga kinni. Vaatasin köögikappide alla ja taha, aga ei kedagi ja mõtlesin, et võibolla kujutasin seda endale ette. Järgmisel päeval kuulsin häält uuesti. Seekord olin kindel, et see polnud minu fantaasia ning kass on kusagil kinni. Nihutasin isegi gaasipliiti ja külmkappi seinast eemale, kuid kassi polnud. Järsku kuulsin vaikset ja kaeblikku näud. Helistasin emale ja kutsusin ta appi otsima. Tema avastas, et mul oli köögilae nurgas neljakandiline auk, kust gaasiboileri ventilatsioonitoru üles läks. Oli selge, et Volli kusagil mujal olla ei saanud, ilmselt hüppas ta köögikapi pealt boileri peale ja puges sealt august sisse. Kipslae ja betoonlae vahel on ruumi umbes 10cm ning seal ta siis kõhuli roomas. Kuna loom oli kahe lae vahel peidus olnud juba 3 päeva, panime talle kõigepealt augu äärele veidi vett ja konservi. 

Järgmiseks päevaks oli see puutumata. Otsustasin, et Volli sugust arga kassi välja hirmutada ei ole hea idee, kuna see paneks teda ainult peituma veel kaugemale laenurka. Seega tuli ta välja meelitada. Õnneks oli mul just nädal aega puhkust. Teised vabatahtlikud õpetasid, et konservi sisse tuleb segada natuke kuuma vett, siis lõhnab see eriti isuäratavalt. Tegin siis konservi-vee-suppi mitu korda päevas. Kui ahvatlev lõhn laeaugust üles jõudis, hakkas kass aktiivsemalt krabistama ja roomas justkui augu suunas, kuid alla ei tulnud. Viis päeva järjest keetsin mitu korda päevas pliidil konservi, maksapasteeti ja kuumutasin liha, et ikka isuäratavat lõhna tekitada. Vollil polnud seal üleval midagi süüa ega juua, kuid vastu ta pidas. Kindlameelselt ei pannud ma talle enam augu äärele midagi, kuna muidu oleks ta end seal mõnusalt tundnud ning kahe lae vahele elama jäänudki. Lõpuks tõstsin boileri ja õhupuhastaja vahele pooliku kratsipuu ning panin sinna peale tuunikalakonservi (kuuma veega loomulikult). Oli siis nälg juba nii suureks läinud või oli tuunikala vastupandamatult hea lõhnaga, igatahes tuli Volli ise alla! Toppisin augu ruttu käterätikuid täis ja ajasin Volli vannituppa, et ta saaks omaette rahuneda. Ta oli väga kõhnaks jäänud, aga täiesti elus ja terve. Ma olin nii õnnelik! 

Ülejärgmisel päeval läksin ehituspoodi, et osta laeaugu ette rest. Kuna mul on üürikorter, siis väga suurt ehitustööd ei tahtnud ette võtma hakata – mõtlesin kruvida augu ette ventilatsiooniavade jaoks mõeldud resti. Paraja suurusega rest käes, asusin seda kodus paigaldama. Kuid kuna auk oli kandiline ja toru ümmargune, ei olnud auku 100% kinni katta võimalik: toru juurde jäi umbes 2cm pragu. Uurisin seda kahtlustavalt, aga kuna isegi mu sõrmenukid ei läinud sealt läbi, olin kindel, et suurt kasvu isane kass sealt mitte mingil juhul läbi ei mahu. 

Aga Volli mahtus. Järgmisel hommikul kell 4, kuulsin köögist tuttavat kriipimist ja kolinat (kassi küüned vastu metallboilerit). Sööstsin kööki ja kõik, mida ma nägin, olid Volli karvased siputavad koivad lae all, mis auku kadusid. Sel hetkel ma tahtsin nutta ja karjuda. Ei ole võimalik! Ma ju panin selle augu nii hästi kinni! Aga rest oli plastmassist ning lõõtstoru ka omajagu painduv ning Volli suutis ennast sealt mööda pressida. Seekord oli ta kahe lae vahel kaks nädalat (!), enne kui roosa ninake jälle augu äärele ilmus. Kolmandal nädalal hakkasin ma panema talle süüa ja vett kratsipuu peale, kus ta järjest julgemalt käis. Tasapisi ei põgenenud ta enam auku tagasi kui mind tulemas kuulis ja lõpuks isegi magas öösiti kratsipuu pesas. Kätte ma teda siiski ei oleks saanud, kuna selle aja peale mil mina oleks jõudnud puuni, oleks tema juba august sees olnud. Küll aga ei viitsinud Volli enam väga kaugele peitu ronida, vaid sättis end üsna augu äärele. Nii oli tavaline, et tegin köögis süüa ja mu pea kohal rippus laeaugust alla üks vöödiline saba ja paistsid roosad varbad. 

Pisike sabaots ja käpakesed -
just niisuguste kaaslastega sai hoiukodu paar nädalat süüa teha köögis.

Vaikselt pidasin salaplaani, kuidas Volli alla saada. Kuna söök ja vesi ilmusid augu lähedale, oli tal seal mõnus ja omal tahtel allatulek oleks väga kaua aega võtnud. Mul aga oli suhteliselt kiire, kuna liivakasti Vollil seal polnud ja kõik oma hädad tegi ta kahe lae vahele. Ühel päeval ostsin poest väga head konservi. Kui Volli ei näinud, panin laeaugu juurde valmis oma relva – põrandaharja, millele käterätik ümbes seotud. Avasin konservi. Hea lõhna peale tuli Volli pahaaimamatult august alla kratsipuu peale. Ta oli harjunud sööma nii, et mina hoidsin kaussi oma käes. Näitasin siis talle söögikaussi ja hoidsin seda pesa peal august kõige kaugemas servas. Volli tuli aeglaselt lähemale. Mu süda tagus nii kõvasti, et kartsin, et ta kuuleb seda. Teadsin, et kui seekord ei õnnestu, siis lipsab Volli tagasi auku ja on seal veel kolm nädalat. Sõrmed paindusid aegluubis ümber harjavarre. Pilku hoidsin Vollil. Ja siis – mõtlesin, et nüüd või mite kunagi – ja parajal hetkel suskasin välkkiirelt harja laeaugu ette! Volli sai aru, et asi pole õige ja tahtis kohe tagasi auku tormata. No ei! Krabasin vasaku käega tal tagumikust kinni. Pöial ja nimetissõrm jäid puusaliigeste taha kinni ja tundsin õudusega, kui kõhn ta oli. Nagu luukere. Volli vingerdas ennast meeleheitlikult auku. Mul oli üks käsi puudu! Paremaga hoidsin ju harjavarrest ja vasakuga põgenevad kassi koibadest. Tundsin, et selles võitluses jään kaotajaks. Siis tuli mulle aga instinktiivselt idee: toetasin harjavarre kaenla alla ja surusin oma parema käe august sisse, Vollile vastu nägu. Seda ta oodata ei osanud, et miski talle august vastu tuleb! Kass põrkus ehmatusest tagasi ja kukkus selg ees põrandale. Sealt oli ta välkkiirelt köögikapi all. Jess! Minu võit! Käterätikud olid mul valmis pandud, toppisin augu kohe kinni. Käed värisesid. Jalad värisesid. Adrenaliin oli meeletu, pulss 200. Istusin ja rahunesin natuke ning jagasin oma rõõmu teiste vabatahtlikega. Hingamine ja südamerütm taastusid. Minul vähemalt, Volli kohta ei oska öelda. 

Lõpuks, kui uneaeg kätte hakkas jõudma, pidin Volli vannituppa ajama. Enam ma teda üksinda laeauguga samasse ruumi jätta ei julgenud – poleks imestanud kui Volts oleks ka käppadega rätikud august välja kaapinud. Tal oli ju terve öö aega. Suskisin sellesama põrandaharjaga kapi alla ja Volli sööstiski sealt välja ja kohe vannituppa. See käis küll lihtsalt! Söögi ja joogikausid ning liivakast olid mul sinna juba valmis pandud. Panin ukse kinni ja üle pika aja sain rahuliku südamega magada. Volli elas vannitoas mõned päevad, kuni laeauk kinni sai müüritud. Selleks kasutasin sõbra ehituselt saadud penoplasti jääke ja ehitusliimi. Kõik väiksemadki praod täitsin silikooniga ning lõpuks pahteldasin kogu meistriteose üle. Boileri peale asetasin ühe pappkarbi, et oleks näha kui Volli on seal käinud. Paar korda oligi päeval karp alla aetud, kuid kass polnud august sisse pääsenud. See aga ei takistanud teda üritamast. Volli oli visa. Ühel hommikul läksin vannituppa. Volli kõhutas vanni põhjas ja jõllitas mind suurte hirmul silmadega. Ütlesin talle tere hommikust ja seletasin, et kohe hakkab vesi jooksma ja ta võiks nüüd väljuda. Sahistasin dušikardinaga natuke. Volts võttis kaapides paigalt ja kihutas vannitoast välja. Keerasin duši lahti. Mõne sekundi pärast kuulen teisest toast: mürts. Mürts. Mürts. Lähen vaatama – ja mida ma näen! Volts ripub köögi lae all gaasiboileri lõõtstoru küljes kõigi nelja käpaga, pea alaspidi, nagu laiskloom ja rammib peaga lage! Käratasin peale, et: Kas sa saad alla! Tuli nagu lendorav, käpad laiali, vastu pesumasinat. Selle peale lasin veel silikooni laepragudesse, et see ikka täiesti kassikindel oleks. 

Peale toda intsidenti Volli rohkem laeaugust üles pääseda pole üritanud. Küll aga teeb ta iga päevaga edusamme paikassiks muutumisel. Esimesel kuul, kui mina toas olin, kükitas Volli ainult radika all. Viisin talle sinna süüa, sest Volli ei julgenud minu nähes kööki sööma tulla. Ükspäev olin ma peaaegu terve päeva elutoa diivanil ning Volli hirm teel vannituppa minust möödumise ees oli nii suur, et tegi isegi junnid radika alla. Ta ise oli nii õnnetu ja hädas näoga selle peale, et pahandust ei tulnud. 

Vollil pole enam plaanigi lae alla tagasi minna.

Käisin Vollit iga päev mitu korda paitamas ja temaga rääkimas. Kuni ühel päeval otsustas Volli koos teiste kassidega hommikul sööma tulla! Mõned päevad hiljem sain talle juba söömise ajal pai teha, ilma ei ta põgeneda üritaks. Ja sellest päevast edasi on edusammud olnud väga kiired. Praeguseks tunneb Volli end inimeste juuresolekul mõnusalt ja rahulikult. Kui töölt koju tulen, on Volli esimesena ukse peal vastas, nühib vastu sääri ja vaatab oma suurte ilusate silmadega mulle otsa. Ta ei jookse enam kükakil, vaid tipib kikivarvul, pikk saba sirgelt püsti. Volli naudib ninaotsast-sabaotsani paisid ja põse pealt sügamist. Inimese kätt tundes nurrub ta kõvasti nagu traktor ja sõtkub oma suurte käppadega põrandat. Vahel ta isegi limpsab suures hellusehoos paitavat kätt. Volli on oma hirmude tõttu lapsepõlvest ilma jäänud ja teeb nüüd kaotatud aega tasa. Sõbranna Itiga müravad nad päevad läbi ja Vollile meeldib palle ja mänguhiiri taga ajada. Sülle ta veel ise ei tule, kuid küllap varsti jõuame sinnamaani ka. Volli on õnnelik kass, kes on valmis minema oma päriskoju. 

Iti ja Volli mängudele saate kaasa elada siin:

Kommentaarid

  1. Nutsin ja naersin segiläbi seda lugu lugedes... Vollil on väga vedanud, et just sinu juurde hoiukodusse sattus, oled fantastiline inimene! Kõike ilusat ja head sulle ja kiisudele pai! :)

    VastaKustuta
  2. Tere, niii tuttav lugu :)
    Võtsin ka ise kassi varjupaigast ja minu kass elas ca 2 nädalat täpselt samamoodi lae all, kuhu ta pääses samasugusest pisikesest august :)
    Meie tegime krevettidest rea, mis läks lae alt vannituppa ja jäime ootama millal ta asub neid krevette sööma.
    Niikui kass vannituppa viimasedi krevette nosima jäi siis tormasime meie lae auku kinni teipima. Loomulikult üritas ka meie Viki peaga läbi teibitud augu mitu korda sisse murda aga kukkus pots ja pots maha tagasi..
    Lõpuks jooksis viimases hädas ja paanikas elutoa diivani sisse ja elas seal ca 2 nädalat :)
    Tänaseks nurrub ta meil süles ja magab ühes voodis... Raske oli aga asja sai :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

7 TOATAIME, MIS ON SU KASSILE OHUTUD

1. Tups-rohtliilia ehk pruudislepp Oma väljakutsuva välimusega meelitab see taim ligi ka kõige passiivsemad kassid. Kuna taim ajab palju võsusid, on võimalus taime paljundada ja lemmikule oma taim jätta.  Hooldamine: Tups-rohtliilia ei vaja palju tähelepanu. Taim vajab valgust, aga saab ka hämaramas kohas hakkama. Kasta tuleb siis, kui mulla pealmine kiht on kuiv.   2. Palmid Palmide liike on väga palju erinevaid, kuid mitte kõik ei ole ohutud kasidele. Mõned ohutud palmilised on  oja-raveenepalm (majesty palm), kuldviljakpalm, hobusesaba palm ja salongipalm. Peale selle, et nad on karvapallidele ohutud, on palmid ka head õhupuhastajad. Hooldamine: Vajavad pigem palju valgust, kasta alles siis, kui mulla pealmine kiht on kuiv.  3. Vesipahhiira Tegemist on vähenõudliku taimega, mis on kassisõbralikkusele veel ka dekoratiivne.  Hooldamine:  Otsest päikesevalgust ei soovi, kasta regulaarselt, kuid mitte lasta mullal täiesti ära kuivada ega liiga märg olla. 4. Bambus

Kurry uudistega kodust

Panime põssatriibikule nimeks Kurry. Ta reageerib päris ilusti sellele nimele.Ta on hästi aktiivne kassipoeg, eriti päeva esimesel poolel.Ka on ta suur suhtleja. Algul tegi ta suu lahti ja sealt ei tulnud piuksugi välja. Nüüd aga muudkui räägib nn oma keeles, kurr ja njäu.Mu tütrel on suur magamistuba ja sinna nad suunduvad õhtul kell 23:00. Ühtegi suuremat piuksu rohkem ei kuule.Hommikul aga ärkab Kurry minu kõndimise peale üles ja hakkab haledasti näuguma. Pärast söömist algab mängutrall.Kurry mängib päris palju iseseisvalt ja hästi naljakalt. Lisaks hiilib ja jookseb ta üsna palju. Meile on mõned kassikasvatusraamatud kingitud jasealt lugesime, et Kurry sarnaneb bengali kassitõule.Ka söögiisu on Kurryl väga hea.Kurryle meeldib süles magada. Eriti päeva teisel poolel otsib ta istuvaid pereliikmeid, et nende sülle hüpata ja uinuda.Magamise ajal ajab ta päris tihti oma täpilise kõhukese taeva poole ja hästi pikaks. See on imearmas!Oleme käinud Västriku loomakliinikus ussirohtu s

9 lõhna mida teie kass ei salli

                                                     9 lõhna mida teie kass ei salli!  Kassid on väga suured puhtuse armastajad ja lisaks sellele ka väga pirtsakad teatud aroomide suhtes. Ei, teie kiisu pole lihtsalt valiv, vaid selle omaduse on talle kaasa andnud evolutsioon. Loomulikult ikka selleks, et teie kiisu oskaks vältida mürgist toitu või toitu mida ta ei saa seedida. On ka palju lõhnu mida teie kass armastab ent selles nimekirjas räägime üheksast lõhnast, mida kassid silmaotsaski ei salli! Kasside lõhnataju on 14 korda tugevam kui inimese oma. See aga ei tähenda, et teie kass kõiki aroome vihkaks, mida vihkavad teised kiisud. Või armastaks seda mida teised. Kõik kassid on omamoodi ent siiski on allpool väljatoodud lõhnad ühed enimlevinumad mida kassid vihkavad. 1. Tsitruselised  Kassid ei armasta absoluutselt tsitruselisi. Olgu siis selleks sidrun, laim, apelsin, greipfruut või muud sarnased viljad. Paljud kassipeletajad kasutavad tsitruseliste aroome, et kasse di