KUIDAS MINUST HOIUKODU SAI - VIRKO LUGU
Minu ja Virko lugu sai alguse eelmise aasta novembris, kui nägin Pesaleidja Facebooki grupis abipalvet, kus kassil oli hädasti hoiukodu vaja. Mainin kohe ära, et vabatahtlikuna näen selliseid abipalveid igapäevaselt, kui mitte mitu korda päevas. Ma ei olnud enne seda isegi hoiukoduks hakkamise peale mõelnud. Mis siis muutus?
Lähme tagasi selle abipalve juurde. See hädaline, kes kuskil mu hingesopi sügavustes kraapima hakkas, oli Virko. Ma ei tea siiani, mis oli see miski, mis sundis mind teda enda juurde võtma. Äkki oli see sarnasus mu esimese kassiga? Tema kohati eriskummaline välimus? Peale vestlust elukaaslasega otsustasime, et Virko tuleb meile.
Virko oli päris raske saatusega kassike. Ta oli Pesaleidjasse sattunud Narvast, siis koju kolinud, siis tänavale visatud ning seejärel lõpetas ta saatuse tahtel uuesti Pesaleidjas. Ta oli vaid viieaastane, ehk potentsiaali kellelegi veel pikki aastaid palju rõõmu pakkuda oli rohkem kui küll. Paraku olid mitmed inimesed selle kassikesega väga ebaõiglaselt käitunud.
Öö enne Virko tulekut oli mul üsna unetu. Peast käis sada mõtet läbi ja uni lihtsalt ei tulnud. Eelkõige tegi mulle muret see, et Virko ei pruugi hakata mu kassidega läbi saama. Tühipaljas mõte sellest, et Virko võiks teha oma hädasi mujale kui liivakasti, tekitas lihtsalt õudu. Kuigi mul endal on juba üsna pikk kassipidamiskogemus, andis mulle palju julgust juurde see, et oleksin saanud oma muredega teiste Pesaleidja vabatahtlike poole pöörduda. Alati on ju lihtsam tegutseda, kui tead, et keegi on vajadusel nõu ja jõuga abiks.
Järgmisel päeval läksin Virkole järgi. Peale poolt tundi autosõitu ning Virko kaeblikku kräunumist jõudsime lõpuks koju. Toas tegin puuriukse lahti ning eeldasin, et kass jookseb kuhugi peitu ja redutab seal mõne tunni. Olime võtnud mõned kuud tagasi Pesaleidjast kassi, kes tundis alguses kõige tundmatu ees kohutavat hirmu, seetõttu polnud teda esimesed kolm päeva nähagi. Esialgsetest raskustest hoolimata sai temast üsna lühikese ajaga suur inimeste sõber. Eeldasin, et uus koht, uued inimesed ja võõrad loomad hirmutavad Virkot. Enda suureks üllatuseks eksisin. Virko astus puurist välja ja hakkas ringi kõndima, nagu ta oleks juba pikka aega meie juures elanud. Esmakohtumine meie tujuka kassiproua Whiskersiga läks väga rahumeelselt - olin valmis vähemalt mõneks kõhinaks või urinaks, kuid peale ninade kokkupaneku ei juhtunud midagi. Kassipoiss Bandiit oli uuest kiisut märksa rohkem huvitatud, käis tal kogu aeg järel ning tahtis nuuskida. Hiljem said neist väga suured sõbrad, kes üksteise nägu pesid ning kaisus magasid.
Virko oli meie juures kohe algusest peale väga tubli. Kiisudega oli läbisaamine hea, mu laste kilkamisest ta välja ei teinud ning koer ei pakkunud talle absoluutselt huvi. "Õnnetusi" ei juhtunud mitte ühelgi korral. Annaksin siinkohal ka sellega seoses ühe hea nipi - mida rohkem liivakaste, seda uhkem! Meil oli majas igal kassil oma kast, kõik olid pandud maja erinevatesse osadesse. Mitme kasti olemasolu vähendab "õnnetuse" juhtumise tõenäosust märgatavalt. Elu Virkoga tundus sel hetkel väga hästi minevat ning tundus, et nüüd ei olegi enam muud, kui talle päriskodu leida. Siiski juhtus ootamatu, milleks ma ei olnud üldse valmis. Virkol tekkisid tervisemured.
Virko oli meie juures olnud umbes nädala, kui avastasin, et tal tuleb suust üsna ebameeldivat lõhna. Lähemal vaatlusel selgus, et tal olid ka igemed punased, mistõttu sai võetud ette teekond kliinikusse. Kliinikust sain üsna hirmutavad uudised. Nimelt oli Virkol lõua all munataoline moodustis, mille puhul arst ei osanud öelda, on see põletik või vähk. Arst eemaldas moodustise sisu ning saatis proovid analüüsimiseks, et kindlaks teha, millega tegu. Vähk lõualuus oleks tähendanud surmaotsust, kuna sealt poleks olnud seda võimalik eemaldada. Meil ei jäänud sel hetkel muud üle, kui ainult loota, et vastus oleks lootustandev.
Olukord oli murettekitav ja ärev, lisaks pidin hakkama Virkole antibiootikume ja valuvaigisteid andma. Need konkreetsed antibiootikumid ei olnud ebameeldiva maitsega, seega sain tableti lihtsalt luskikaga purustada ning kiisueine sisse segada. Ka valuvaigisti andmine ei olnud keerukas - vajalik kogus tuli lihtsalt süstlaga suhu lasta. Kuna mul on kodus mitu kassi, pidin hoolega jälgima, et antibiootikumidega segatud toitu sööks ainult Virko. See oli ka ainus murekoht kogu protsessi juures, muidu oli ravimite andmine imelihtne. Peale nädalakest ootamist tuli ka analüüside vastus - Virkol ei ole vähk, vaid põletik, mis on täielikult ravitav! Kuna põletik oli väga tugev, pidi Virko tervelt kuu aega antibiootikume saama.
Peale seda, kui Virkol moodustis eemaldati ja ta hakkas ravi saama, hakkasin nägema tema tõelist olemust. Väga võimalik, et enne arstilkäiku oli tal valus, kuid kassid on oma ebamugavuse varjamises väga osavad. Virko sai Bandiidiga suurteks sõpradeks, koos hakati tagaajamismänge mängima ning kaisus magama. Virko hakkas ka meiega rohkem suhtlema. Kui ta ennem hoidis pigem omaette, siis nüüd hakkas ta pai tahtma, öösiti meie jalgade juures magama ning harv ei olnud ka juhus, kui ta meid sõbraliku mjäuga hommikuti tervitas. Ta sai meile lühikese ajaga väga armsaks.
Tavaliselt on ikka nii, et iga kurvalt alanud muinasjutt saab õnneliku lõpu ning täpselt sama juhtus ka Virkoga. Tema pikad seiklused lõppesid selle aasta jaanuaris, kui ta kolis oma päriskoju! Ja nii ta elas õnnelikult elupäevade lõpuni... :)
Hoiukoduks olemine on ääretult vahva kogemus ja ei nõua sidumist aastateks. Alustada saab mõne vahva kassipojaga, kelle hoidmisperiood on pigem alati lühike.
Loe Pesaleidja hoiukoduks saamise kohta lähemalt: https://www.pesaleidja.ee/pesaleidja-hoiukodud/
SELLEKS, ET PÄÄSTA ROHKEM KODUTUID LOOMI, ON MEIL TARVIS SINU ABI.
💚 Püsiannetajaks on kõige mugavam hakata meie kodulehel olevate pangalinkide abil ➡️ https://www.pesaleidja.ee/anneta/
💚 Ühekordset annetust on lisaks võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 EUR
900 0915 - kõne hind 15 EUR
900 0905 - kõne hind 5 EUR
NB! Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!
💚 Samuti saab annetust teha Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank
Selgitusse kirjuta palun “Blogi"!
PS! Annetustest saadud raha kasutatakse 100%-liselt kodutute loomade abistamiseks.
Minu ja Virko lugu sai alguse eelmise aasta novembris, kui nägin Pesaleidja Facebooki grupis abipalvet, kus kassil oli hädasti hoiukodu vaja. Mainin kohe ära, et vabatahtlikuna näen selliseid abipalveid igapäevaselt, kui mitte mitu korda päevas. Ma ei olnud enne seda isegi hoiukoduks hakkamise peale mõelnud. Mis siis muutus?
Lähme tagasi selle abipalve juurde. See hädaline, kes kuskil mu hingesopi sügavustes kraapima hakkas, oli Virko. Ma ei tea siiani, mis oli see miski, mis sundis mind teda enda juurde võtma. Äkki oli see sarnasus mu esimese kassiga? Tema kohati eriskummaline välimus? Peale vestlust elukaaslasega otsustasime, et Virko tuleb meile.
Virko oli päris raske saatusega kassike. Ta oli Pesaleidjasse sattunud Narvast, siis koju kolinud, siis tänavale visatud ning seejärel lõpetas ta saatuse tahtel uuesti Pesaleidjas. Ta oli vaid viieaastane, ehk potentsiaali kellelegi veel pikki aastaid palju rõõmu pakkuda oli rohkem kui küll. Paraku olid mitmed inimesed selle kassikesega väga ebaõiglaselt käitunud.
Öö enne Virko tulekut oli mul üsna unetu. Peast käis sada mõtet läbi ja uni lihtsalt ei tulnud. Eelkõige tegi mulle muret see, et Virko ei pruugi hakata mu kassidega läbi saama. Tühipaljas mõte sellest, et Virko võiks teha oma hädasi mujale kui liivakasti, tekitas lihtsalt õudu. Kuigi mul endal on juba üsna pikk kassipidamiskogemus, andis mulle palju julgust juurde see, et oleksin saanud oma muredega teiste Pesaleidja vabatahtlike poole pöörduda. Alati on ju lihtsam tegutseda, kui tead, et keegi on vajadusel nõu ja jõuga abiks.
Järgmisel päeval läksin Virkole järgi. Peale poolt tundi autosõitu ning Virko kaeblikku kräunumist jõudsime lõpuks koju. Toas tegin puuriukse lahti ning eeldasin, et kass jookseb kuhugi peitu ja redutab seal mõne tunni. Olime võtnud mõned kuud tagasi Pesaleidjast kassi, kes tundis alguses kõige tundmatu ees kohutavat hirmu, seetõttu polnud teda esimesed kolm päeva nähagi. Esialgsetest raskustest hoolimata sai temast üsna lühikese ajaga suur inimeste sõber. Eeldasin, et uus koht, uued inimesed ja võõrad loomad hirmutavad Virkot. Enda suureks üllatuseks eksisin. Virko astus puurist välja ja hakkas ringi kõndima, nagu ta oleks juba pikka aega meie juures elanud. Esmakohtumine meie tujuka kassiproua Whiskersiga läks väga rahumeelselt - olin valmis vähemalt mõneks kõhinaks või urinaks, kuid peale ninade kokkupaneku ei juhtunud midagi. Kassipoiss Bandiit oli uuest kiisut märksa rohkem huvitatud, käis tal kogu aeg järel ning tahtis nuuskida. Hiljem said neist väga suured sõbrad, kes üksteise nägu pesid ning kaisus magasid.
Virko oli meie juures olnud umbes nädala, kui avastasin, et tal tuleb suust üsna ebameeldivat lõhna. Lähemal vaatlusel selgus, et tal olid ka igemed punased, mistõttu sai võetud ette teekond kliinikusse. Kliinikust sain üsna hirmutavad uudised. Nimelt oli Virkol lõua all munataoline moodustis, mille puhul arst ei osanud öelda, on see põletik või vähk. Arst eemaldas moodustise sisu ning saatis proovid analüüsimiseks, et kindlaks teha, millega tegu. Vähk lõualuus oleks tähendanud surmaotsust, kuna sealt poleks olnud seda võimalik eemaldada. Meil ei jäänud sel hetkel muud üle, kui ainult loota, et vastus oleks lootustandev.
Olukord oli murettekitav ja ärev, lisaks pidin hakkama Virkole antibiootikume ja valuvaigisteid andma. Need konkreetsed antibiootikumid ei olnud ebameeldiva maitsega, seega sain tableti lihtsalt luskikaga purustada ning kiisueine sisse segada. Ka valuvaigisti andmine ei olnud keerukas - vajalik kogus tuli lihtsalt süstlaga suhu lasta. Kuna mul on kodus mitu kassi, pidin hoolega jälgima, et antibiootikumidega segatud toitu sööks ainult Virko. See oli ka ainus murekoht kogu protsessi juures, muidu oli ravimite andmine imelihtne. Peale nädalakest ootamist tuli ka analüüside vastus - Virkol ei ole vähk, vaid põletik, mis on täielikult ravitav! Kuna põletik oli väga tugev, pidi Virko tervelt kuu aega antibiootikume saama.
Peale seda, kui Virkol moodustis eemaldati ja ta hakkas ravi saama, hakkasin nägema tema tõelist olemust. Väga võimalik, et enne arstilkäiku oli tal valus, kuid kassid on oma ebamugavuse varjamises väga osavad. Virko sai Bandiidiga suurteks sõpradeks, koos hakati tagaajamismänge mängima ning kaisus magama. Virko hakkas ka meiega rohkem suhtlema. Kui ta ennem hoidis pigem omaette, siis nüüd hakkas ta pai tahtma, öösiti meie jalgade juures magama ning harv ei olnud ka juhus, kui ta meid sõbraliku mjäuga hommikuti tervitas. Ta sai meile lühikese ajaga väga armsaks.
Tavaliselt on ikka nii, et iga kurvalt alanud muinasjutt saab õnneliku lõpu ning täpselt sama juhtus ka Virkoga. Tema pikad seiklused lõppesid selle aasta jaanuaris, kui ta kolis oma päriskoju! Ja nii ta elas õnnelikult elupäevade lõpuni... :)
Hoiukoduks olemine on ääretult vahva kogemus ja ei nõua sidumist aastateks. Alustada saab mõne vahva kassipojaga, kelle hoidmisperiood on pigem alati lühike.
Loe Pesaleidja hoiukoduks saamise kohta lähemalt: https://www.pesaleidja.ee/pesaleidja-hoiukodud/
SELLEKS, ET PÄÄSTA ROHKEM KODUTUID LOOMI, ON MEIL TARVIS SINU ABI.
💚 Püsiannetajaks on kõige mugavam hakata meie kodulehel olevate pangalinkide abil ➡️ https://www.pesaleidja.ee/anneta/
💚 Ühekordset annetust on lisaks võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 EUR
900 0915 - kõne hind 15 EUR
900 0905 - kõne hind 5 EUR
NB! Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!
💚 Samuti saab annetust teha Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank
Selgitusse kirjuta palun “Blogi"!
PS! Annetustest saadud raha kasutatakse 100%-liselt kodutute loomade abistamiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar