Otse põhisisu juurde

Kuidas minust sai hoiukodu - Heleni lugu

Mina olen Helen, kes veel veidi vähem kui 4 aastat tagasi ei pidanud ennast üldse kassiinimeseks. Ometigi  2012. aasta oktoobri lõpust alates olen tegutsenud Pesaleidja kassitoas ning sama aasta novembri algusest ka hoiukoduna. Täna kirjutangi oma loo sellest, kuidas minust sai hoiukodu põhiliselt just kassidele.

Selleks, et kõigest algusest peale rääkida peangi alustama hetkest, kui sisenesin esimest korda elus Pesaleidja värskelt valminud kassituppa ühel eriti vihmasel oktoobrikuu päeval 2012.aastal. Mäletan väga täpselt, et üheks esimeseks kassiks, kes keskmisesse tuppa sisenedes vastu astus oli eriti tugevate häälepaeltega kassipoeg Bosse. Tegu oli meeletult aktiivse ja sotsiaalse musta pikakarvalise kassipojaga.
Kõik vabatahtlikud olid veendunud, et just tema on esimene kassitoast oma päriskoju minev elanik. Juhtus aga nii, et juba umbes kaks nädalat hiljem lõi Bossel välja väga tüütu seen. Seetõttu pidi see väike karvapall kolima teistest eraldi näitusepuuri. Kuna aktiivsele kassipojale oli see pigem väga suur piin oli kohe päris kindel, et Bosse vajab hoiukodu. Peale kahte päeva Bosse puuris karjumise kuulamist hakkasin järjest enam mõtlema talle hoiukodu pakkumisele. Antud asjal oli aga kaks väga suurt takistust.
Probleem number 1 oli see, et jagasin tol ajal oma elukohta veel nelja inimesega, kellest ühega pidin jagama ka tuba. Mäletan hästi, kuidas võtsin hoogu, et toakaaslasele antud ideed serveerida. Õnneks vedas ning ta oli põhimõtteliselt nõus antud plaaniga. Otsustasime, et teistele ei maini enne kui nad ise avastavad.
Probleem number 2 oli aga palju suurem. Nimelt elasin sel ajal ühikarotielu. Nii nagu ühiselamutes tavaks, on ka seal keelatud lemmikloomad. Kuigi siiski oli meil päris kindel plaan Bosse ühikakassiks muuta. Seega mõtlesime välja päris korraliku skeemi kuidas Bosse koos näitusepuuri ja muu varandusega ühikasse sisse smuugeldada. Kuna antud ühiselamus ootab ukse juures klaaskastis valvelauaproua, siis peauksest minek oli juba alguses välistatud. Otsustasime läbi rääkida minu endise boksikaasasega ning viia kogu varanduse läbi esimese korruse akna sisse.

Kuna plaan oli paigas, siis juba järgmisel päeval võtsimegi toakaaslasega suuna kassituppa Bossele järgi.  Õnneks läks meie plaan suhteliselt libedalt ning juba õhtul elas Bosse ühikas.  Bosse elas minu juures natukene rohkem kui kuu. Selle ajaga suutis Bosse tantsida nii minu kui toakaaslase närvidel päevas vähemalt mitu korda. Korduvalt leidsin ennast mõttelt, et tegu ei olnud kassipoja vaid pisikese saatanaga, kuid niipea kui ta armsalt magama jäi oli kõik taas tore ja hea. Nimelt tõi esimene hoiukass endaga kaasa magamatuse, palju täis pissitud ja kakatud voodipesu, ülekeha seenelaike, palju lõhkiseid kohti kätel, jalgadel,kõhu ja seljal. Üks arm meenutab veel tänaseni Bosset.
Peale kuu aega igapäevast kassi pesemist, tablettide andmist, kõhulahtisuse ravi, sai Bosse lõpuks terveks. Õigepea tuli talle ka üks mees, kes just nimelt Bossele soovis kodu pakkuda ning nii vahetaski Bosse ühikaelu maja vastu.

Peale Bosse lahkumist andsin lubaduse, et enam ei võta ma mitte kunagi ühtegi hoiulooma.  Ometigi tundub, et lubadused on mõeldud murdmisteks, sest tänaseks päevaks on minu juures leidnud kodu 45 kassi, 2 koera, 2 rotti ning 1 jänes. 5 kassi ja rotid jõudsid kodu leida veel ühikas elamise aja jooksul, sealjuures jäädes vahele majahaldurile kõigest korra.  

Ühikas end varjanud hoiukassid (ja rotid)
Peatunud on minu juures tegelikult ligi 60 looma, need kes pole koju läinud on leidnud tee erinevatel põhjustel kassituppa, 6 kassi on kahjuks pidanud alla andma erinevatele rasketele haigustele ning  ületanud vikerkaaresilla.  Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, mitu hoiulooma olen endale jätnud, siis päris aus vastus on 3 - kaks rotti ning ühe kassipreili.

2015. aastal hoiukodus kodu leidnud kassid

Praegu viibib minu juures hoiul 1 täiskasvanud kass ning 7 kassipoega. Sealjuures kõik kassipojad on veel oma inimest otsimas ning hiljemalt augustis valmis oma koju minema. Kõige pisemate kassipoegade ema on juba oma inimese leidnud ning ootab aega, et pojad koju leiaks, et saaks ka ise rahus kolida. :)

Hetkel kodu otsivad kassipojad




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v