Otse põhisisu juurde

Minu esimene hoiukass - Jelizaveta lugu

Kassid on mu elu armastus =) 

Väikese lapsena joonistasin kasside varjupaiga projekti ning vaatamata vanemate keelule alati paitasin tänavakasse. Meie peres alati olnud kassid ja alati magas kass minuga. Nii et kui järsku mul tekkis kasside vastu allergia (14 aastaselt), see oli suur tragöödia. Paar aastat proovisime veel kassidega elada kuid allergia mõju ainult suurenes. Mõlemad kassid kolisid vanaema juurde. Lemmikloomadeks võtsin liivahiiri - väga armsad loomakesed kuid paraku mitte sama tunne. 

25 aastaselt leidsin kuulutust et on võimalik võtta kassi hoiuks. Kirjutasin ja palusin endale mitte väga sõbralikku kassi, et oleks vähem kokkupuutumisi, siis äkki saaksin allergiaga hakkama. Sain aga vastupidi väga tähelepanu nõudva kassi =) Punane valgega, julge ja iseloomuga isane kass elas mu juures 1.5 kuud ja selle aja jooksul oli nimetu - siiamaani nime valik on kõige raskem mu jaoks. Avastasin, et kassid on nii erinevad et isegi sellisel kassiarmastajal nagu mina võivad olla kassile nõudmised =) Allergia oli väga hull, hakkasin isegi otsima teist hoiukodu. Kass vahel muutus agressiivseks kuna vajas rohkem tähelepanu - magada samas toas ma ei julgenud. Sain teada, et mõned kassid jutustavad non-stop. 


Üks päev tulid mu sõbrad vaatama mu kassi ja üks sõbrannadest läks nii emotsionaalseks, et hakkas väga temperamentselt kassiga mängima - tundus nagu kaklevad =) ja see oli tegelikult armastus esimesest pilgust. Uues kodus sai nimeks Sõrnik ja 5 aasta jooksul pole kordagi agressiivseks muutunud, magab perenaisega koos, peale äratuskella tuleb musitama. Iga kassi jaoks on kuskil tema inimene ja iga inimese jaoks leidub tema stiilis kass.



P.S. Paar kuud hiljem jälle võtsin kassi, keda ära anda ei saanud ja avastasin et erinevate kassidega allergia ka erinev - minu kassi puhul see üldse kadus. Mõne hoiukassi peale on veel alles, vahel nõrgem, vahel tugevam. Tänapäeval peale ravimite ilmuvad pidevalt uued vahendid ja allergia pole enam põhjus elada kassivaba igavat elu.

Kommentaarid

  1. Tere! Lugege erinevaid artikleid allergia kohta. Olen teada saanud, et kõige vähem tekitavad allergiat steriliseeritud pikakarvalised kassid. Samas kõige rohkem lühikarvalised kastreerimata isased. Endal allergiat pole, seega ei saa tõestada. :-)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v