Otse põhisisu juurde

KODU-UUDISED: Oliivia

Täna jagame kodu-uudiseid vahvalt Oliivialt, kel on semusid nii neljajalgsete kui ka kahejalgsete seas mitmeid. :)

Oliivial on nüüdseks juba aasta otsa ka kaks kaaslast, kes alguses toodi meile hoiukodusse (Tartu Kassikaitse), aga kelle siis augustis 2020 võtsime päris endale. Oliivia on boss, no ikka tõeline boss :)). Inimeste boss ja teiste kasside boss ka. Tindu ja Tondu on meil samuti emased, aga nooremad

Tindu ja Tondu on siis pärit Mustvee kolooniast, tulid üheskoos, kohe algul me neid Oliiviaga kokku ei lasknud, aga aasta jooksul on Tindu ja Oliivia saanud tõelisteks sõpradeks ja kaisus magajateks ning Tondu (suurem, pisikese valge laiguga kaelusel) saab ka Oliiviaga järjest paremini läbi.

Tindu on suur seikleja ja pugeja ja ronija, kes ei karda vist suurt midagi ega kedagi, aga samas ta ei oska häält teha (nurruda oskab, mjäuguda mitte). Tondu, kes kardab kohati enda varjugi (kuigi järjest vähem), seletab see-eest kahe eest :)). Kolmekesi koos on nad praeguseks päris hästi sotsialiseerunud, aga eks need tondikesed toodi meile ka 2019. detsembri jõulude eel -- st nad on saanud kõik juba natuke üle aasta koos olla, süüa, mängida ja harjuda.

Oliivia käekäigust olen Daivale ikka vahepeal rääkinud. Mul on tõesti väga hea meel, et ta just Daiva juures hoiukodus oli -- hea kooli sai sealt ja eks ma ise olen teiste kasside puhul ka Daivast eeskuju võtnud. Oliivia on tõeline inimeste armastaja kass ja on seda olnud algusest peale. Oma põhiinimeseks valis ta mind, kuigi mulle oli ta esimene päris oma kass (vanaema juures maal olnud kassid ei lähe arvesse eksju). Mu abikaasa on me peres see, kes on kassilausuja, aga Oliivia valis millegipärast juba Daiva juures mind välja, kuigi eks ta seal oli närviline.

Teel Tartusse oli ta stressis, aga eks ma rääkisin temaga ja rahustasin. Meile jõudes kadus algul kapi taha, aga minu arust tuli ta juba samal õhtul pudru keetmise lõhna peale välja ja keerles jalgade ümber. Igal juhul sotsialiseerus ta minu ja mu abikaasaga võrdlemisi ruttu. Mehe vanaema (87-aastane praeguseks), kes meiega koos elab, võttis ta ka kusagil kuu ajaga omaks ja omastas ära, nagu piltidelt näha :)).

Meie poeg Ragnar, kes on praeguseks 5-aastane, aga Oliivia võtmise ajal oli 3-aastane -- no temaga harjus ka Oliivia kindlasti oluliselt rutem kui hiljem lisandunud tondid. Aga eks ta esimestel kuudel oli ikka ettevaatlik -- ta polnud vist varem sellises mõõdus inimloomaga kokku puutunud :)). Samas, nagu piltidelt näha, hiljemalt kevadel (veebruaris võtsime) lasi ta minu arust küll juba ilusasti Ragnaril talle pai teha. Üsna ruttu õppis ta ka selgeks Ragnari trollimise -- st et kui laps jookseb, siis ei ole vaja plehku tingimata panna, vaid piisab, kui meeter-paar eespool rahulikult joosta ja niiviisi n-ö mängida. Ühesõnaga, Oliivia on väga intelligentne, ta vaatles mind, kuidas ma Ragnariga käitun ja ilmselt hakkasid tal ka mingid emalikud instinktid tööle, st sai aru, et ahah, see on mingi kassipoja taoline tegelane. Mingil ajal hakkas ta meie voodi jalutsisse ronima (laps magab kaisus). Ja kui Ragnar haige oli, siis ikka tuli ta Ragnari kaissu. Nüüd ma enam teda nii palju enda voodisse ei lase, sest tal tekkis loll komme mind kl 5 hommikul üles ajada :)).

Sellest plaanist, et Oliiviast saab toakass, ei tulnud meil midagi välja. Nagu piltidelt näha, üritasin mingil hetkel temaga rihma otsas jalutada, aga sellele tõmbas kriipsu peale see, et ta hakkas puude otsa ronima ja kartsin, et poob end sedasi üles. Me elame küll linnas, aga tänavast eemal, st tupikus, TÜ Botaanikaaia endise varuaia territooriumil. Ehk siis meil on palju puid, selline mitmest küljest naabrite aedadega ümbritsetud krunt, kus kassidel rohkesti tegemist. Kuna nii laps kui vanainimene unustasid sageli ukse lahti või siis kass oli vanaemast lihtsalt kiirem ja osavam + meil ühel toal pole avanevaid aknaid, vaid suvel saab ainult rõdu kaudu tuulutada-jahutada, siis otsustasime mingil hetkel, et hakkame teda harjutama õue käima. Praeguseks on meil rõdult tehtud sild majakõrguste mägimändide otsa, st mees pani plangu -- seda kaudu nad siis seiklevad. Ja vanaema akna taha tuleb ka kuuri katuselt silt. Pluss siis uksest käivad-saavad ka, aga sinna me eraldi kassiluuki pole paigaldanud. Hiiri ta mulle enam tuppa pole toonud, aga eks alguses tuldi ja näidati oma saak ette.

Oeh, ma ei oskagi rohkem rääkida. Iga päev kolme kassiga on põnev ja uus. Õrnusehetki on palju 🙂. Vaktsineerida ja ussirohtu anda laseb Oliivia ilusti, selles mõttes, et ta on meil selline, noh, nagu öeldud, inimesi armastav kass, kes on tasapisi õppinud ka meie perekonda kuuluvaid teisi kasse armastama ja aktsepteerima. Aga ta muidugi vajadusel paneb end teiste kasside ees maksma, st tema kohe kindlasti näitab, et tema on kõige vanem ja kõigi kasside valitseja, kui vaja :)).

Kui me aias toimetame, siis kassid muidugi on platsis ja asjamehed. Isegi siis, kui mees õunapuud nüüd üleeile maha võttis, oli Oliivia vaatamata mootorsae mürinale ohutus kauguses luusimas. Tundub, et ta usaldab meid nii palju, et mingi tühine mootorsae müra teda ei häiri (tolmuimeja peale peidab end samas endiselt teisele või esimesele korrusele, vastavalt sellele, kus ma parajasti tolmu võtan). Meil on suur eramaja + siis aias on hästi palju peiduurkaid. Minu arust Oliivia ja Tindu ja Tondu ongi sellised rohkem kodu lähedale hoidvad kassid, kes kaugele uitama ei lähe. Piirnevatel naabrite kruntidel käivad, aga eks nad arvavad, et see ka nende territoorium.

Endiselt armastab Oliivia väga kanafileed. Aga muidu nad saavad mul praegu Hills Science kuivtoitu ja siis hetkel Miamori konserve (kalafileekonservid muidugi lemmikud, hädaga söövad pasteete ja ragoute ka). Kui Oliivia oli üksi, siis andsin talle poole ikka toortoitu, aga nüüd koroona ajal ja kolme kassiga ei jaksa. Neil kõigil oma kiiksud ja vajadused. Toorest liha saavad enamasti ikka siis, kui me ise ka liha oleme tegemas, sest igasugu pugusid, kaelu ja südameid nad niiväga ei taha või siis tahavad haruvähe (ja siis ka sulatatult ei kõlba nii hästi). Vutimuna armastab Oliivia ka, seda vahel saab -- ses osas neil Ragnariga sarnane maitse 🙂.

Pikad paid kiisudele ja suured tänud perele! 

----

AITA MEIL AIDATA

Pesaleidja kuulub Vabaühenduste Liidu heade annetuste kogujate nimekirja ning järgib annetuste kogumise head tava.

Iga ülekantud euroga saad aidata Pesaleidja kassitoas ja hoiukodudes olevaid kasse ja koeri!

Palun anneta endale sobiv summa Pesaleidja MTÜ kontole:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank

Helista Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 €
900 0915 - kõne hind 15 €
900 0905 - kõne hind 5 €
Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!

 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v

Miks mu kass mind limpsib?

Kassid teevad mitmeid asju, mis panevad meid imestama ja tekitavad küsimusi. Kas oled kunagi mõelnud, miks su kass sind limpsib? Inimestena ei jookse me ringi ega limpsi neid, kes meile meeldivad. Oleme nüüd aga teada saanud, miks sinu kass sind limpsib. Apelsin Sa oled minu! Nagu me kõik teame, „vannitavad“ kassid end sageli selleks, et püsida puhtad. Kassid on puhtuseetalonid ja võtavad enda puhastamist tõsiselt. Tänu kasside karedale keelele ja süljele eemaldavad nad edukalt oma karvkattest soovimatu mustuse. Põnev fakt: keskmine kass veedab 15-20% oma päevast end pestes. "Kasside keel on kaetud väikeste näsadega, mis toimivad nii kammina, kui ta ennast hooldab, kui ka rasplina kõikide väikeste toidujäätmete kätte saamiseks luult või toidukausist,“ ütleb Marci Koski, sertifitseeritud kasside käitumise ja koolitamise konsultant ning Kassikäitumise lahendused omanik Washingtoni osariigis. Lisaks ilmselgele pesemise funktsioonile limpsivad mitmed kassid end ka seetõttu, et see rah

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et