Pesaleidja

Tere jälle! Mina siin. Raul siis. See "isane hoiukodu" :) Ja ma räägin sel korral pisut ühest teisest asjast me hoiukodude elus. Lahkumisest. Arvan, et ma ei ole ainuke. Peaaegu me kõik, kes me oleme hoiukoduks hakanud, kiindume oma kasvandikesse nii jäägitult, et mõnikord tekib vastupandamatu soov (millele me siiski rõõmsaid kodu-uudiseid lugedes hoolega vastu paneme) nad päriskodudest "tagasi varastada" :) või siis sellel teisel juhul on ahastus nii suur, et ei oska kuidagi olla. Üleskutse: tutvustage mulle kedagi, kes sellisesse seltskonda ei kiinduks! Esimene lahkumine. Ma ei mäleta täpselt, kes me Pesaleidja-seltskonnast see oli, aga mulle teatati, et Assari jaoks on vist olemas päriskodu. Oh seda rõõmu - kõige tragim kassilaps leiab OMA kodu! Ja minu esimene kojuloovutus! Tekitas elevust - otsisin kõikvõimalikud paberid ligi, tüütasin kogenumaid pesaleidjaid, kraamisin-koristasin, lugesin kassidele sõnu peale ja nii edasi. ...

Tere! Minu nimi on Raul. Ja kirjutan täna, sest minu käest küsitakse sageli, et miks ma ikkagi hakkasin hoiukoduks. Põhjus oli ja on: "Maiu".  Nimelt ei ole ma näinud ühegi looma silmis igatsevamat pilku kui sel koduotsival ... Maiul. Jagan algatuseks teiega jupikest mõnest oma iganädalasest telefonivestlusest sõprade – sugulastega, kellel on mu kassimajapidamise jälgimisega  juba ammu  järg käest ära läinud: "No tõesti! Mis siin siis segast on? Artjom ja Alma on kogu aeg siin ju! Ei, ma ei anna kumbagi noist ära! Tähendab, kõigepealt tuli minu juurde hoiukoju emme-Maiu, koos Miiu, Atsi, Marri ja Assariga. Siis läks Ats koju, Miiu-kallikesega läks hirmus halvasti ja siis läks Marri ka koju! No ja Assar on veel siin. Vahepeal juhtus kole lugu, kui selgus, et teises hoiukodus harjunud kiisuemme peab oma pisiplikaga Kassituppa kolima. Otsustasin nad siia enda juurde tuua! No need Puuma ja Frodo-Fiia, noh. Ei-ei ... Hödr-Helliko...

... Ja jõuamegi oma looga siis sügisesse. Olin juba mitu kuud vastu pidanud ja mitte ühtegi hädalist endale koju tassinud. Eriti kuna elukorraldus oli ka selliseks muutunud, et peaaegu iga nädalavahetus olin kodust ära. Aga siis tulid uued kassid kassituppa... Nimelt saabus Viljandist paras ports uusi kasse, üks toredam kui teine. Esialgu ikka tutvud ja uurid ja vaatad...neli üliägedat musta kassipoega näiteks tuli, nemad on enamuses juba oma uutes kodudes praeguseks. Ja siis oli seal veel üks väike hädine argpüks, tuhmunud karvaga ja räpaste silmadega – Karamell. Ta oli nii väike, et olime kindlad, et tegemist on umbes 5-6 kuuse kassipojaga. Väike hädine argpüks Karamell kassituppa jõudes Karamell oli üsna arglik, kuid pai lasi ilusti teha. Enamus päevadest veetis ta oma nurgas aknalaual, erilist aktiivsust üles ei näidanud. Ja tal oli nohu ka. Ja siis hakkas Karamell rohtu saama. Ja kui me koos Katriniga talle esimest korda tabletti andsime ja teda natuke kinni hoi...

... Ja siis tuli suvi. Ja kassitoas oli Jimmi. Suur-suur musta-valgekirju lõvi. Jimmi oli kassitoa kõige suurem kass. Kui ta tuli. Kahjuks tuli ta oma päriskodust, sest tema perenaine suri. Ja päriskodus 8 aastat elanud kass satub ikka suurde masendusse, kui ta peab hakkama elama koos 30-40 teise kassiga ühes toas. Nii ka Jimmi. Jimmi kõhnus lausa päevadega. Kuid kuna talle oli kodupakkumine, kes talle paari nädala pärast järgi pidi tulema, siis olin nõus Jimmi enda juurde võtma paariks nädalaks, et teda kosutada. Tingimus oli ainult üks – et Jimmi iseseisvalt sööks. Sest ta oli ka päris „iseloomuga“ ja tema sundtoitmine oli suhteliselt võimatu. Jimmi kassitoas Arvake ära, kas Jimmi sõi ise, kui ma ta koju tõin? Loomulikult mitte. Pakkusin talle parimaid palasid – kanafileed, viinereid, hapukoort, hakkliha. Aga ei midagi. Jimmiga käisin ka arsti juures ja tal kahtlustati ka neeru-ja maksapuuduliikkust, mistõttu ta pidi rohtu sööma. Lisaks pidi ta ka niisama sööma, mida t...

Olin kassitoa vabatahtlik olnud natuke üle kuu aja ja külastanud kiisusid päris tihti. Loomulikult olid kõik kassid ka juba tuttavad, teadsin nende iseloome, eripärasid ja „kiikse“. Kuidas nt mõnele arale läheneda, kuidas meeldib Rubensile ja Saabastega kassile mängida, kuidas Mirabellale meeldib inimese põlvede vahel pikutada, kuidas Brindisi peab saama kogu tähelepanu korraga endale, kuidas Domino silma kõige parem puhastada on ja kuidas kass Artur ja Tobias üldse omavahel läbi ei saa. Minu kõige esimesed hoolealused olid Tobias ja Kuningas Karl. Mõlemad suured isased kassid, esmapilgul nii leebed ja rahulikud, kui mida aeg edasi, seda enam peavalu nende domineerimisvajadus kassitoas tekitas. Mõtlesin, et olen päris parajasse pange astunud, võttes endale esimesteks hoolealusteks kassitoas sellised ülbikud :). Mure ju ka oma hoolealuste pärast, et kas nad viga ei saa, kui kaklema lähevad jne. Õnneks mure lahenes kiiresti, sest Tobias sõitis hoiukoju ja sealt edasi päriskoju ja peal...

Kõik algas nagu ikka Facebook-ist – juhuslikult jagas keegi minu tuttavatest minu seinale Pesaleidja kodu otsivat kassi. Vaatasin, et tore lugu ja hästi kirjutatud. Klikkisin lahti ka Pesaleidja enda lehe ja uurisin asja lähemalt. Loomulikult sai see lehekülg minult kohe ka „Like“´i. Niisiis hakkasid Pesaleidja uudised ka minu ajavoogu sattuma. Jälgisin Facebookis ka teisi kodutute kassidega tegelevaid organisatsioone juba mõnda aega ja kuna mul oli üsna palju vaba aega töövälisel ajal, siis hakkasin vaikselt peas keerutama mõtet, et võiks ka vabatahtlikuks minna. Omale koju ma kassi võtta ei tahtnud, sest nädalavahetused käin tihti ära ja mulle ei meeldi mõte, et kiisu peab siis üksi olema, kuid oma vajaduse kasse paitada ja ninnu-nännu-nunnutada saaks ju ka vabatahtlikuna teostada. Lisaks veel boonusena hea tunne kiisude aitamisest, ravimisest ja nendega tegelemisest. Ma ei saa öelda, et mul oleks olemas mingi konkreetne kriteerium, miks jõudsin just Pesaleidja juurde. Minu jaok...

Maksi siin. Mäletate? Palusin oma elust kirjutada neil, kellel on näpud trükkimiseks...:) Mäletate mind ikka, onju? Ma olen nüüd oma kodus. Oma Päris Oma Kodus...Ei tahaks väga uhkustada, aga mul on oma inimesed: naine ja poiss. Poiss on vahva – ta tahab mind kogu aeg sülle võtta ja enda juurde diivanile nurruma võtta – ma luban ka kõike seda teha ja nurrun hoolega - nagu diiselmootor. Naine annab süüa – tema on kindlasti Külmkapi Kuninganna ja tema käest saab hommikul singiviilu (natuke peab häälekalt nõudma kah) kui ta endale mingit imelikku toitu teeb – mingi nelinurkne pruun asi, sellele valge või (mmmm seda ma limpsiks), siis SINK...MMMMMM....ja punase palli viilud (korra meeltesegaduses proovisin – üak – ei ole söödavad). Mmm... Siit kapist saab kõige paremaid asju Ma olen jõudnud teha lühikursuse haige kassi peatükist Kassipidaja käsiraamatust – ma olin nädalakese päris haige – nohu ja silmad vesised – pidin sööma tablette ja laskma panna silmatilku...kui nüü...