Pesaleidja

Tihti kuuleme inimestelt järgmisi küsimusi/väiteid:  "Kuidas teil need kassid ainult toas elavad? Kas nad siis õue ei taha?" "Ega ma ei saa sellele tänaval elavale kassile hoiukodu pakkuda, sest ta ei harju ju toas ära" "Kass on loodud ikka õues ka käima, ei saa mina teda takistada" "Kass on toas õnnetu" ja nii edasi. Jah, kassile võib meeldida õues käimine, kuid vaid seepärast, et see on põnev, huvitav, teistmoodi. Putukas sumiseb ja lind lendab. Rohukõrred kõditavad käpapatju, tuuleiil toob ninna uusi lõhnu. Ideaalses maailmas. Reaalsus on kahjuks tihti aga täiesti teistsugune. Autod kihutavad suurel kiirusel. Põõsaste taga luusib rebane, otsides oma järgmist saaklooma. Mööduv inimene viskab kiviga. Põgenedes jääb kodu kaugemale ja nina ei leia enam tuttavaid lõhnu üles. Kõhuke läheb tühjaks ja käpad külmetavad.  Kass on loom, ta ei oska arvestada kõikide ohtudega, mis teda õues varitsevad. Ning ta ei peakski. Selleks oleme ta...

Puhka rahus, mu kallis! Ma kohtusin Sinuga esimest korda maikuu alguses paar aastat tagasi. Helistati ja öeldi, et "ripakil" on üks emme oma kahe äsjasündinud titega ... Varjupaigas. Kohas, mis on tittede jaoks üks sobimatu paik. Loomulikult hoolivad sealsed inimesed ka tittedest, aga kui on palju kasse koos, siis on ka palju võimalikke nakkusi. No kuidas ma oleksin saanud "ei" öelda? Sain su käest "näopeksu" ja susinat, pisukest ründamist ja veidi plaasterdamist vajavaid kohti ... Aga üks asi, mida Sa mulle kunagi ei keelanud ja pahaks ei pannud, see oli tegelemine Su tittedega. Ma võisin nende silmi puhastada, ma võisin neid uurida, ma võisin neid niisama nunnutada ... Ju Sa teadsid ikka, et ega ma pole päris jube kahejalgne! Ja need tunnid jutustamist – Sina ühel ja mina teisel pool puurivõret! Mulle tundus, et Sa hakkasid neid isegi oma vaiksel ja varjatud moel nautima ... Kerry tittedega Siis tuli aeg, mil lapsed suureks ...

Käes on suve algus - aina enam ja enam pesakondi sünnib ning üha rohkem liigub ringi tiineid emaseid kiisusid. Nii tulid meile ühel ilusal päeval kassituppa Valgast kaks imeilusat kiisut - triibik-valgega Lapileenu ja lumivalge Snow White. Kiisud olid pisut endassetõmbunud ning ootasid vaktsiini, seejärel vaktsiini kinnistumist ja lisaks sellele tuli neil võidelda ka seenega. Küll aga möödus see kõik üsna kiirelt ja käes oli aeg, kus nad olid veel mõne päeva jälgimisel, et seejärel teiste kiisudega kokku kolida. Ja siis juhtus see, mis me kõige vähem oodata oskasime - õhtune vabatahtlik läks kiisudele ravisid tegema ja Snow White poegis kolm imeilusat beebit samal ajal. Ja siis oli selge - ka Lapileenu ootab ilmselgelt poegi. Täna keskendumegi põhiliselt Lapileenule, sest kui aus olla, on ta rambivalguse vääriline. Tegu on tõelise imega. Lapileenu kõht oli tõesti nagu õhupall, kui oskasime seda sellise pilguga nüüd lõpuks vaadata. Küll aga oli üleöö tema tervis tohutult halve...

Kujutage ette, et Te olete haavatud. Kohe väga-väga haavatud. Teie kael, mis on saanud kakluses viga, ei ole enam kael. See on muundunud mädakoldeid täis lahtiseks lihamassiks.  Valu on talumatu, lausa väljakannatamatult rõve. Iga rakk teeb haiget, pea on uimane ja keha palavikus. Liikumiseks ei ole enam eriti jõudu. Süda ei taha enam midagi muud peale kiire surma. Sest surm tundub olevat parim ja ainus lahendus. Imelik hais on õhus. Püüate aru saada selle haisu tekkepõhjusest. Kuni ühel hetkel mõistate, et see hais tuleb teie enda kaelast. Sellestsamast mädadevast kaelast. Tunnete omaenda keha roiskumise lehka. Ja valu läheb ainult hullemaks, kuigi tundub, et hullemaks enam minna ei saa. Saab küll.  Ja nüüd kujutage ette, et olete selles olukorras tumm. Te ei saa rääkida ega abi paluda. Mitmed inimesed kõnnivad teist iga päev kümneid kordi mööda. Tunnevad sedasama lehka, näevad sedasama haava, aga keegi ei aita. Nad lihtsalt käivad omi radu. Samal ajal kui teie ...

Sabrina lugu. Ühe teismelise ema teekonnast - tänavalt hoiukoju ning loodetavasti juba varsti oma koju. Emme Sabrina tudustiil Sabrina saabus minu juurde hoiukoju 26.03.2014. Tal oli kaasas neli suuresilmset poega, kes polnud päris kindlad, et kas nad peaksid inimese eest pagema või hoopis uudistades lähemale tulema. Sabrina ja Ööbik esimest päeva hoiukodus Sabrina ise oli noor ema. Tõenäoliselt olid need kassipojad tema elu esimese jooksuaja õnnetu tulemus. "Edumeelsematel" kassineiudel võib esimene jooksuaeg tulla teismeeas, 6-7 kuuselt! Vaadates seda, kui sõbralik ta inimese läheduses oli, ei tekkinud mu väikses vabatahtliku peas kahtlustki, et ta on kunagi olnud kodukass. Kellegi oma. Aga see "keegi" polnud lihtsalt oma lemmiku eest piisavalt hoolitsenud. "Miks Sa nii julmalt üldistad?" küsite te. Minu vastus on lihtne - Sabrinal ei olnud varjupaika jõudes kiipi, seega ei olnud meil võimalik teda ka kellegile tagastada. Ka viitasid te...

Olen eluaeg loomainimene olnud, ei kassi, ei koera, vaid loomainimene. Olen tassinud kiisusid, koeri ja metsloomigi-linde koju, turgutanud ja üles nad kasvatanud. Viimased küll loodusesse hiljem tagastanud, kuid teistele kodu pakkunud või päriskodud mujalt leidnud. Suure südamega inimeste süles on ruumi ka mitme kassipoja jaoks Mõni aeg tagasi aga otsustasin, et just Pesaleidja on õige koht, kellega üheskoos maailma paremaks paigaks muuta ning andsin sealjuures endale vaid kaks lubadust: esiteks, hakkan hoiukoduks vaid ühele kiisule korraga ja teiseks, et ühtki hoolealust ma endale ei jäta. Siis kuulsin aga pimedast emast Katjušast ja tema kolmest pojast üheskoos kasulapsega, kes Valga varjupaigast päästa tuli ja pikemalt mõtlemata ununes mu esimene iseendale antud lubadus. Võtsin nad kõik enda juurde. Viis kiisut kodus ringi ukerdamas tundus nii äge, mis sest, et elus tuli ümberkorraldusi teha. Neid emotsioone ei vahetaks ma mitte millegi vastu, mida kiisude edusammu...

Hmm. Ei teagi kohe, kust alustada. Pean vist alustama reedest. Õhtul tuli kassituppa meie vabatahtlik Maria, kes otsustas proovida, kuidas mulle traksid sobivad. Alguses ma muidugi ei teadnud, misasjad need traksid on. Proovisin ikka ühte ja teistmoodi neid seljast ära saada. Läks umbes tunnike. Siis sain aru, et ega need mind tegelikult ju ei häirigi. Jalutasin nendega täitsa vabalt ringi. Õhtu lõpus võttis Maria mult need traksid ära ja mõtlesin, et sellega ongi nüüd kõik. Aga oh ei. Siit mu seiklus alles algas. Laupäeva hommikul eriti vara tulid toosama Maria ning Kreeta ja Kristina ja panid mulle need traksid uuesti selga, palusid mul transpordipuuri ronida ja viisid mu autosse. Teise autosse läksid veel kolm kassi – mu toakaaslased Marleen ja Aaria ning ühes hoiukodus elutsev Deboora. See mulle meeldis. Autosõitu ma täitsa naudin. Või noh, mootorimüra on kuidagi uinutav minu jaoks, nii et terve tee ma lihtsalt magasin. Maria ja Kristina jõudsid esiistmelt juba lausa ä...