Nimi: Janika Viesemann-Hiiepuu
Vanus: 28
Millal liitusid Pesaleidjaga? Liitusin Pesaleidjaga 2017 aasta talvel koos oma abikaasaga.
Sinu roll Pesaleidjas:
Olen tavaline vabatahtlik. See tähendab, et aitan kasse näiteks nende ravimisel. Jah, ka kassid jäävad haigeks - nad võivad vajada silmatilku, antibiootikume või ravi nohu vastu ning mõnel juhul ka teadlikku nuumamist, sest kassid võivad stressi tõttu kaalu kaotada. Lisaks on igal vabatahtlikul omad hoolealused, et nende jälgimine oleks lihtsam ja abistamine koordineeritud. Enda hoolealuseid tuleb teadlikult jälgida, vajadusel loomakliinikusse kontrolli saata ja mis kõige tähtsam - neid sotsialiseerida. Kassitoas leidub väga erineva iseloomuga kasse ja kartlikumad vajavad abi inimesega harjumisel. Abikaasa aitab transpordiga, kui kasse on vaja kliinikusse viia ja sealt tagasi tuua.
Olime alguses ka hoiukodu, mis tähendas, et pakkusime kassidele nö majutust - kuniks tuli huviline, kes kassile päris kodu pakkus.
Kuidas sattusid Pesaleidjasse?
Lugu algas sellest, et märkasin enda kortermaja ees mitut hulkuvat kassi. Kuna külmemad talvepäevad lähenesid, siis uurisin, millised võimalused on olemas, et kassid tänavalt päästa.
Minu tuttav ja õe sõbranna oli Pesaleidja kassitoa vabatahtlik ning aeg-ajalt ta jutustas lugusid Pesaleidjast. Niisis pöördusingi esmalt tema poole. Ta pakkus varianti laenata kassitoast püügipuur ning hakata hoiukoduks. See tähendas kassile kodu pakkumist kuniks keegi päris kodu pakub. Võtsin sõnu kuulda, sest süda ei lubanud
kassidel talveks välja jääda. Laenasin puuri, püüdsin esimese kiisu kinni ja tõin tuppa. Tegu oli umbes pooleaastase metsiku kassipojaga. Kiipi ei olnud, omanikku polnud. Kassipoeg jäi meile. Meil oli endal sellel hetkel juba 3 päris oma kassi, seega ei olnud kohe plaani neljandat adopteerida, kuid aidata soovisin ikka. Ja kui soovid aidata, siis küllap ikka kuidagi saab, mõtlesin mina. Lisasin kiisu Pesaleidja kodulehele, et juhul kui tal siiski oli omanik, oleks tal võimalus kiisu üles leida, kuid keegi kontakti ei võtnud.
Peale seda püüdsin veel kaks kiisut maja eest kinni ja toimetasin nad Tallinna lepingulise partneri juurde - Paljassaarde ning sealt edasi Pesaleidja kassituppa. Peale seda hakkasime koos abikaasaga lisaks hoiukodule ka vabatahtlikeks, mis tähendas ka kassitoas kasside abistamist.
Nii minu teekond hoiukodu ja vabatahtlikuna alguse saigi - soovist abistada silmatud tänavakasse.
Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat?
Noh nagu me kõik siin - käin täiskohaga tööl :). Kasside abistamine jääb seega peale tööd leiduvale õhtusele vabale ajale. Lisaks tööle käin koolis ja õpin kvaliteedijuhtimist. Kuulun ka Kaitseliitu, kuid viimasel ajal on kooli kõrvalt jäänud vähe aega sealseteks tegevusteks. Iga nädal ei jõua ma kooli tõttu ka kassituppa, sest kodutööd nõuavad oma osa. Lisaks jäävad koolipäevad nädalavahetuse peale ning kestavad pikalt. Mõne aja pärast, kui kool on läbi, on aga jälle rohkem aega erinevate vabatahtlike organisatsioonide vahel mütata.
Kas Sul on omal kodus loomi?
Jah, meil on abikaasaga täna 3 kassi ja kääbusküülik. Vahepeal oli lausa 4 kassi. Esimene kass leidis tee minuni läbi tuttava, kes pidi kahjuks elumuutuste tõttu temast loobuma. Teine ja kolmas said võetud seltsiks esimesele ja leidsime nad teiste MTÜde hoiukodudest. Too kolmas kiisu on tänaseks üle vikerkaare läinud. Kolm kiisut oli meil enne kui Pesaleidjaga liitusin. Peale Pesaleidjaga liitumist otsustasime koos mehega, pool aastat hiljem, ka meie hoiukassi adopteerida.
Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?
Vabatahtlikkusega on kaasnenud mõtteviis - ära osta vaid adopteeri. Enne küülikut mul see mõtteviis päris välja kujunenud ei olnud. Soovin edaspidi oma elus seda väärtust hoida, sest Pesaleidjaga koostöös olen näinud nii paljude loomade kurba saatust, kes väärivad uut võimalust heale elule. Neil kas pole seda üldse olnud - või on neid tabanud ränk reetmine inimeste poolt. Ja mitte keegi ei peaks loomade pealt rahalist kasu lõikama.
Tänu erinevatele kogemustele haigete kassidega, olen õppinud ka enda kasside puhul märkama võimalikke terviseprobleeme. Tean, kuidas lihtsamaid ravida ja üleüldse olen saanud targemaks loomade tervishoiu valdkonnas. Suuresti tänu meie kassitoa Ravijuhile. Samal ajal pea iga kord kassitoas olles tõden jällegi, et kui paljut ma veel ikka ei tea.
Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem?
Kõige rõõmsam moment on ikka see, kui keegi loomakestest Pesaleidjast (tegelikult ükskõik millisest loomi abistavast organisatsioonist) kodu leiab. Rõõmu tunnen ka sellest, et isegi kui kõik kassid ei ole kodu leidnud, on neil kassitoas katus peakohal ja täis kõht tagatud.
Kõige kurvem on vaadata kauaistujaid, kelle vastu ei tunta huvi, sest nad on arad. Kurb on tõdeda, et ikka ja jälle on meil liiga palju hüljatud loomi tänavatel, omanike ükskõiksust ja täiesti arusaamatuks jääb vastutegevus erinevatele MTÜdele. Kahjuks tuleb ka seda ette. Suuresti küll selletõttu, et paljud ei tea, millega me tegeleme. Kardetakse, et kassid saadetakse manalateele, kuid Pesaleidja ei tegele eutaniseerimisega. Ega me ilma asjata koos hoiukodudega üle 400-le kassile kodu otsi :). Kõik väärivad võimalust elule.
Kas Sa tahad midagi inimestele edasi öelda?
Ma usun, et kes soovib aidata, see leiab selleks tee. See ei tähenda alati vabatahtlikuks hakkamist, vaid ka näiteks varjupaikade külastamist, loomadega tegelemist, annetamist ja abi otsimist, kui nähakse kedagi, kes seda vajab. Ärge ignoreerige enda ümber toimuvat. Armastage oma lemmikuid, sest nad on teie pereliikmed ja nad on asendamatud, sest iga lemmik on täiesti erineva iseloomu ja käitumisega ning Sul on nendega erinevad mälestused.
Kui ka sina soovid meie vahva tiimiga liituda, siis piilu siia: https://www.pesaleidja.ee/hakka-vabatahtlikuks/ ☺
PS! Hoia Janika vahvatel neljajalgsetel silma peal Instagramis: https://www.instagram.com/fluff.monsters/?hl=en
Vanus: 28
Millal liitusid Pesaleidjaga? Liitusin Pesaleidjaga 2017 aasta talvel koos oma abikaasaga.
 |
| Janika ja Pesaleidja kassitoa nurrikud |
Olen tavaline vabatahtlik. See tähendab, et aitan kasse näiteks nende ravimisel. Jah, ka kassid jäävad haigeks - nad võivad vajada silmatilku, antibiootikume või ravi nohu vastu ning mõnel juhul ka teadlikku nuumamist, sest kassid võivad stressi tõttu kaalu kaotada. Lisaks on igal vabatahtlikul omad hoolealused, et nende jälgimine oleks lihtsam ja abistamine koordineeritud. Enda hoolealuseid tuleb teadlikult jälgida, vajadusel loomakliinikusse kontrolli saata ja mis kõige tähtsam - neid sotsialiseerida. Kassitoas leidub väga erineva iseloomuga kasse ja kartlikumad vajavad abi inimesega harjumisel. Abikaasa aitab transpordiga, kui kasse on vaja kliinikusse viia ja sealt tagasi tuua.
Olime alguses ka hoiukodu, mis tähendas, et pakkusime kassidele nö majutust - kuniks tuli huviline, kes kassile päris kodu pakkus.
 |
| Imperial Agent Õrsik |
Lugu algas sellest, et märkasin enda kortermaja ees mitut hulkuvat kassi. Kuna külmemad talvepäevad lähenesid, siis uurisin, millised võimalused on olemas, et kassid tänavalt päästa.
Minu tuttav ja õe sõbranna oli Pesaleidja kassitoa vabatahtlik ning aeg-ajalt ta jutustas lugusid Pesaleidjast. Niisis pöördusingi esmalt tema poole. Ta pakkus varianti laenata kassitoast püügipuur ning hakata hoiukoduks. See tähendas kassile kodu pakkumist kuniks keegi päris kodu pakub. Võtsin sõnu kuulda, sest süda ei lubanud
kassidel talveks välja jääda. Laenasin puuri, püüdsin esimese kiisu kinni ja tõin tuppa. Tegu oli umbes pooleaastase metsiku kassipojaga. Kiipi ei olnud, omanikku polnud. Kassipoeg jäi meile. Meil oli endal sellel hetkel juba 3 päris oma kassi, seega ei olnud kohe plaani neljandat adopteerida, kuid aidata soovisin ikka. Ja kui soovid aidata, siis küllap ikka kuidagi saab, mõtlesin mina. Lisasin kiisu Pesaleidja kodulehele, et juhul kui tal siiski oli omanik, oleks tal võimalus kiisu üles leida, kuid keegi kontakti ei võtnud.
 |
| Sith Lord Sämmi |
Peale seda püüdsin veel kaks kiisut maja eest kinni ja toimetasin nad Tallinna lepingulise partneri juurde - Paljassaarde ning sealt edasi Pesaleidja kassituppa. Peale seda hakkasime koos abikaasaga lisaks hoiukodule ka vabatahtlikeks, mis tähendas ka kassitoas kasside abistamist.
Nii minu teekond hoiukodu ja vabatahtlikuna alguse saigi - soovist abistada silmatud tänavakasse.
Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat?
Noh nagu me kõik siin - käin täiskohaga tööl :). Kasside abistamine jääb seega peale tööd leiduvale õhtusele vabale ajale. Lisaks tööle käin koolis ja õpin kvaliteedijuhtimist. Kuulun ka Kaitseliitu, kuid viimasel ajal on kooli kõrvalt jäänud vähe aega sealseteks tegevusteks. Iga nädal ei jõua ma kooli tõttu ka kassituppa, sest kodutööd nõuavad oma osa. Lisaks jäävad koolipäevad nädalavahetuse peale ning kestavad pikalt. Mõne aja pärast, kui kool on läbi, on aga jälle rohkem aega erinevate vabatahtlike organisatsioonide vahel mütata.
 |
| Bounty Hunter Ruubi |
Kas Sul on omal kodus loomi?
Jah, meil on abikaasaga täna 3 kassi ja kääbusküülik. Vahepeal oli lausa 4 kassi. Esimene kass leidis tee minuni läbi tuttava, kes pidi kahjuks elumuutuste tõttu temast loobuma. Teine ja kolmas said võetud seltsiks esimesele ja leidsime nad teiste MTÜde hoiukodudest. Too kolmas kiisu on tänaseks üle vikerkaare läinud. Kolm kiisut oli meil enne kui Pesaleidjaga liitusin. Peale Pesaleidjaga liitumist otsustasime koos mehega, pool aastat hiljem, ka meie hoiukassi adopteerida.
Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?
Vabatahtlikkusega on kaasnenud mõtteviis - ära osta vaid adopteeri. Enne küülikut mul see mõtteviis päris välja kujunenud ei olnud. Soovin edaspidi oma elus seda väärtust hoida, sest Pesaleidjaga koostöös olen näinud nii paljude loomade kurba saatust, kes väärivad uut võimalust heale elule. Neil kas pole seda üldse olnud - või on neid tabanud ränk reetmine inimeste poolt. Ja mitte keegi ei peaks loomade pealt rahalist kasu lõikama.
 |
| Smuggler Heru ja Jedi Knight Eliisabet |
Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem?
Kõige rõõmsam moment on ikka see, kui keegi loomakestest Pesaleidjast (tegelikult ükskõik millisest loomi abistavast organisatsioonist) kodu leiab. Rõõmu tunnen ka sellest, et isegi kui kõik kassid ei ole kodu leidnud, on neil kassitoas katus peakohal ja täis kõht tagatud.
Kõige kurvem on vaadata kauaistujaid, kelle vastu ei tunta huvi, sest nad on arad. Kurb on tõdeda, et ikka ja jälle on meil liiga palju hüljatud loomi tänavatel, omanike ükskõiksust ja täiesti arusaamatuks jääb vastutegevus erinevatele MTÜdele. Kahjuks tuleb ka seda ette. Suuresti küll selletõttu, et paljud ei tea, millega me tegeleme. Kardetakse, et kassid saadetakse manalateele, kuid Pesaleidja ei tegele eutaniseerimisega. Ega me ilma asjata koos hoiukodudega üle 400-le kassile kodu otsi :). Kõik väärivad võimalust elule.
 |
| Eliisabet ja Janika |
Ma usun, et kes soovib aidata, see leiab selleks tee. See ei tähenda alati vabatahtlikuks hakkamist, vaid ka näiteks varjupaikade külastamist, loomadega tegelemist, annetamist ja abi otsimist, kui nähakse kedagi, kes seda vajab. Ärge ignoreerige enda ümber toimuvat. Armastage oma lemmikuid, sest nad on teie pereliikmed ja nad on asendamatud, sest iga lemmik on täiesti erineva iseloomu ja käitumisega ning Sul on nendega erinevad mälestused.
Kui ka sina soovid meie vahva tiimiga liituda, siis piilu siia: https://www.pesaleidja.ee/hakka-vabatahtlikuks/ ☺
PS! Hoia Janika vahvatel neljajalgsetel silma peal Instagramis: https://www.instagram.com/fluff.monsters/?hl=en
Kommentaarid
Postita kommentaar